Tàna oli imeliselt soe sygispàev. Tegelikult oli nagu oleksid koos kevad, suvi ja sygis, sest òhus oli korraga kevadet ja sygist ja suvist magusat heinalòhna. Yks neid seletamatuid tàiusehetki...Jalutasin Francoga pòldude vahel ning nàgin korraga tuhandeid imepeenikesi pàikeses sàdelevaid àmblikuniite rohukòrte vahel. Madalaks niidetud rohi helkis hòbedaselt. Algul arvasin, et see on optiline pettus, aga làhemalt uurides nàgin, et pea kòik pisikesed rohukòrred on omavahel putukaniitidega yhendatud. Seda nàgi vaid yhe kindla nurga alt ning pàikese kàes, mis oli just hakanud loojuma, just sellel kòrgusel. Kui palju nàhtamatut meie ymber on! On asju, mis paistavad vàlja vaid teatud hetkel ja teatud nurga alt, kui oskad màrgata. Tuhanded, ei, sajad tuhanded niidid! Nii nagu need kòrred, on ju kòik siin maa peal kuidagi omavahel yhendatud, kas siis nàhtavate vòi nàhtamatute niitidega. Soovin, et mul oleks rohkem ònne ja oskust seda màrgata! (Ah, milline sygisromantikast nòretav postitus:) aga just see teeb praegu hingele pai).
Ka mina olen taas yhe pisikese olevusega nàhtamatu (tegelikult juba ysna nàhtava) niidiga seotud. Minu sydame alla on pesa teinud yks ilus hingeke ja mul on ònn olla veel umbes 6 kuud tema pesa. Veel yks hingeke on meid Dga oma vanemateks valinud ja see on ytlemata suur au. Ju làheb kòik hàsti. Seekord olen olnud ysna vàsinud, sest pesaks olemisele lisaks olen ka F pàralt ning see nòuab praegu tohutult jòudu. Aga juba on palju parem, vòrreldes paari nàdala taguse ajaga, mil ma ei jaksanud jalga jala ette tòsta...Nyyd on jàlle kusagilt tulnud jòudu ja indu.
Ma ei ole Francost ka ammu kirjutanud...Ehk siis peagi uuesti, kui tuleb tahtmise hingele pai teha. ja see tahtmine tuleb ilmselt edaspidi ysna sageli peale ;)
