Kylapeod - sagre

 Salento suves on palju meelelahutust - lisaks rannamònudele, kontsertidele, paadisòitudele on siinkandis kombeks juuli ning augustis pidada kylapidusid, mida kutsutakse sagredeks. Pea iga kyla ja linn peab suve jooksul maha yhe vòi paar sellist pidu. Igal peol on oma kulinaarne teema, mille ymber menyy on ehitatud. On pasta, lihapalli, arbuusi, tigude, veini, viigimarja, kaktusvilja, jne veelpaljude kohalike hòrgutiste sagrasid. Yheks vàga populaarseks selliseks on hobuseliha sagra...vabandan kòigi hobustesòprade ees...

Sagra algab òhtul, kui on juba pimenenud ja òhk veidigi jahedam. Kyla peavàljakul ning seda ymbritsevatel tànavatel on pysti pandud lauad ja letid, tànavaid ehivad tulukesed, màngib muusika ning suured pannid-pajad-katlad auravad. Kilemytsikestega tàdikesed on hoos toidu vamistmise ning serveerimisega. Kassast tuleb lunastada tsekid, et nende eest tàdikestelt head-paremat saada. 

Lisaks peo pòhiteematoidule on igal sagral ka vòimalik syya kòrvakeste kujulist pastat tomatikastmes - orecchiette, òlis praetud taignapallikesi - pittule, grillitud kòògivilja, lihapallikesi - polpette, puuvilja, veini, òlut...nimekiri on ysna kirju :) Ja vàga maitsev. 

Armastan neid ka kohalike seas vàga populaarseid pidusid nende lihtsuse, autentsuse ja maitsvuse pàrast! Pyyame igal suvel vàhemalt paaril-kolmel sagral kàia.

Igal vàhegi endast lugu pidaval sagral kòlab ka pizzica - kohalik rahvusmuusika, mis on vàga tarantella sarnane. Viiul, akordion, suured tamburiinid ning lauljad paiskavad kuuma Salento òhe hypnotiseerivalt rytmilist meloodiat. Laval, muusikute kòrval tantsib pikas kleidis tumedajuukseline naine meeletut tantsu, mida osakvad ka paljud kohalikud ning alati ongi lava ees ka pealtvaatajatest tantsuvihtujad. Pizzica ja tarantella on osa Lòuna-Itaalia kultuurist ja pàrimusest. Legendi kohaselt hakkavad noored naised tantsima pàrast seda, kui on saanud tarantlilt hammustada ning pyyavad sedasi meeletult tantsides endast myrki vàlja saada. Selle màrksa argisem ja tegelik selgitus on aga, et vanasti olid naised meeste meelevallas, niivòrd kammitsetud, nende soovid, unistused ja ihad nii allasurutud, et selle vaimse vangistatuse tulemusel nad peaaegu hullusid ning hakkasid sellest vòrgust vàlja rabelema. Seda hakati seletama tarantli hammustusega, et mitte tegelikule pòhjusele tàhelepanu pòòrata. Ostsin tàna just raamatu, mis seda làhemalt selgitab. Nàhtuse nimi on tarantismo ja seda kàsitlevaid raamatuid on palju.    

Kuulake, vapustavalt hypnotiseeriv!

https://www.youtube.com/watch?v=N0f6DjJKns8

Fico d'India

 Salento kostitab suvel paljude maitsvate viljadega, aga minu lemmik on kaktusvili - fico d'India. See on lihtsalt nii ilus, huvitav ja maitsev. See kaktus vohab siin nagu Eestis nòges :) Viljad valmivad augusti keskel ning on mahlased ja magusad. Nende korjamine on aga ysna tyytu, kuna vilju katavad pisikesed, pea nàhtamatud okkad. Korjamisel vòiks kasutada kindaid, kui ei taha pàrast mitu pàeva peopesast okkaid vàlja nokkida.

Kaktusvili on nii omapàrane ja Salentole iseloomulik, et seda kujundit kasutatakse ka paljude erinevate kaunistuste, nòude ja ehete loomiseks.

Sellest, miks pidi àia auto kaljusel teel katki minema

 Eelmises postituses mainisin, et meie autosòit Leucast Santa Cesareasse kujunes plaanitust pikemaks. Et seda kenasti mòtestada, tuleb alustada sellest, et

Lecces, otse peavàljaku ààres on kuulus kohvik-pagariàri Martinucci, kust pakutakse patuselt ja ylemòistuse hàid pasticciottosid (need keedukreemitàidisega liivataignast pisikesd  pirukad, màletate?). Need teeb lisaks kvaliteedile eriliseks veel see, et klassikalisele vaniljekreemitàidisele lisaks valmistab Martinucci neid veel igasugu muude tàidistega (shokolaadikreem, pistaatsiakreem, kirsikreem jne). Pyha teavas, kui hea! Kord tòi yks sòbranna kylakostiks karbitàie erinevaid pasticciottosid ning sellest ajast saadik olen neid igatsenud. Mure oli siiani aga selles, et Lecces asuv Martinucci kohvik on alati puupysti rahvast tàis ning jàrjekord pikk. Mul pole olnud mahti oma jàrge oodata. Nii olengi leppinud nende igalpool pakutavate tavaliste pasticciottodega, Martinucci poole vaid igatsevalt ohates. Kuni selle pàevani, mil mu àia auto mootor keset teed jàrsku yles ytles. 

Saime veel napilt esimese teeààrse kohviku juurde keerata ja auto turvalisse parklasse lykata. Seniks kui mehed puksiiri tellisid, varjusime meie lastega sellesse kohvikusse. Ajaviiteks tellisime jààtist ja limpsi. Loen laual asuvailt salvràttidelt ning ka pisikese kohvikuputka seinalt nime Martinucci. Ja tòepoolest - tegemist on imetillukese satelliit- myygipunktiga, et ka siin kontsaotsa otsas (kus jàtkuvalt viibime) saaksid inimesed kvaliteetselt maiustada. Palun vàga - ilma igasuguse jàrjekorrata ja trygimata ootasid mind soojad pasticciottod, muidugi erinevate tàidistega. Oo, see seest veel ahjusooja sidrunikreemiga tàidetud ning pealt mandlilaastudega kaunistatud pisike pirukas, mis seal parklas minu kòhtu ràndas! Oo, ei jàtku sònu...

Nii et selleks pidigi àia auto poolel teel yles ytlema, et see ime minuni jòuaks ;) àial ja Danielel ei olnud muidugi sellest nii  suurt ròòmu. Auto sai parandusse puksiiritud ja meie jòudsime siiski ikka randa ka. Oh, neid pisikesi igapàevaseid imesid! :)

https://martinuccilaboratory.it/pasticciotti-2/

Santa Cesarea Terme ja Leuca ehk saapakontsa otsa ots

Manage taas silme ette Itaalia kaart ning asetage mòttes sòrm Itaalia saapa kontsa otsale. Seal on kirjas nimi Leuca. See on Itaalia saapakontsa kòige lòunapoolseim tipp, millest yhel pool myhab Ioonia ning teisel Aadria meri. Vahemere merede kohtumispaik. Ilus. Mystiline. Finibus Terrae. 

Kontsa otsa saabudes teeme 3-tunnise paadituuri Leuca rannikul. Seilame sujuvalt Aadria merest Ioonia merre. Mu mobiiltelefoni saabub sònum: Teretulemast Kreekasse! :) Siin on juba Kreeka mobiiliside piirkond :)Kaljune rannik on koopaid tàis uuristatud. Meie kapten Luca juhib vàikese mootorpaadi vaikselt ning kindlalt koobastele làhedale ning selgitab iga koopa eripàra ning nimesaamise lugu. Yhes kohas jàtame paadi seisma ning kòik teised peale minu, Anna ja Luca sulpsavad merre. Yks koobas on kahelt poolt avatud ning saab ujuda koopast pisikese ringiga làbi. Yhte teise jàlle saab korraks pea vee alla pistes vàikesest avausest sisse. Franco ja Daniele teevad seda ning seal vàlja tulles on Franco nàol maailma suurim naeratus - vàgev! Koopa sees on imeliselt ilus vàrvide màng. Mina ise kyll sinna minna ei julgenud, aga teiste kirjeldusest tundub see vàgev elamus. Paarist koopast on leitud eelajaloolise inimasustuse jàlgi - yks kalju sisse kinnitunud neandertali lapse purihammas ning mammuti luud. See annab tunnistust sellest, et need koopad pole mitte mere poolt uuristatud vaid need on olnud olemas juba palju aega enne seda, kui meri nendeni jòudis. 

Seni kuni teised vees sulistavad, valmistab Luca imelise kergusega meile kòigile aperitivo, mis koosneb vàikestest bruschettadest, melonist-arbuusist ning vahuveinist-limonaadist. Paadininas patjadel lesides ja vahuveini limpsates seilame pàikeseloojangusse ;) Mida peab Itaalia veel tegema, et mind endasse jàlle armuma panna:)? 

  Jàrgmisel pàeval:

Seisame Basilica Santuario di Santa Maria di Finibus Terrae (Finibus Terrae pyha basiilika ning kloostri kompleksi) terrassil. Hunnitu vaa

de sini-sinisele avarusele, mida ilmestavad pisi-pisikesed purjepaadi-tàpikesed. Oleme ysna privilegeeritult sisenenud kloostri territooriumile. Daniele isa tahab nimelt tervitada yhte oma tuttavat seal teenivat pyha òde. Teda pole kohal, kuid see-eest vòtab meid vastu yks teine kena nunn. Suundume tema jàrel kiriku kààrkambrisse. Ja peame kòik tunnistama, et see on vist kyll maailma ilusaim kààrkamber. Vòlvitud laega kambrikese kòrgetest akendest paistab vaid suur pàikeses sillerdav meri. Milline ilu! Milline rahu...Daniele isa loeb ette 4 nime - oma ema, oma abikaasa, oma venna ning minu isa - pyha òde paneb nimed kirja, maksame symboolse tasu ning ongi tagatud kadunukeste màlestamine yhel 8.septembril toimuval missal. See on viis, kuidas paluda kogukonnal oma lahkunud làhedaste eest palvetada. Missa lòpus toimuval yhisel palvusel loetakse nimed ette ning niiviisi jòuavad need yhised eestpalved pilvepiirile. Ilus. Muidugi saab seda teha ka kòikides teistes kirikutes, aga Dani isa Francesco usub Finibus Terrae missadel erilise vàe olevat. See on Francesco lemmikpaik kogu maailmas ning ta on otsustanud tulla kunagi siinse kloostri juures asuvasse vanadekodusse oma vanaduspàevi veetma. 

Syytame kirikus mòned kyynlad, peatume vàikeseks mòtiskluseks-palvuseks, ostame pisikesest poest mòned palvehelmed, sòòme jààtist (jah, Itaalias on jààtis inimòigus ning seda peab saama ka pyhakodade kylje all :)) ning vòtame suuna oma jàrgmisesse lemmikkohta Santa Cesarea Termesse. Pooletunnisest autosòidust saab paaritunnine, aga sellest juba eraldi postituses...;)

Santa Cesarea Terme on Daniele lemmipaik. Ja mis seal salata- ka minu. Pisike suvituskyla Ioonia mere kaljusel kaldal. Uhkete vàrviliste idamaiste mòjutustega hoonetega, vaikne, turistide hordidest pea puutumata.    

 

Igal suvel kàime siin korra vòi paar. Rendime pàikesevarju rannas Bagno Marino Archi  ning veedame suve ilusaimad hetked kaljude vahel sygavas vees sulistades. Lapsed ujuvad nagu kalad ja sukelduvad nagu hylged. Enamuse osa ajast veedavad nad maskidega vee all kalu ja merisiilikuid uurides. Ja muidugi igasugu platvormide ja rajatiste pealt vettehyppeid harjutades. Isegi vàike Anna teeb oma esimesed hyppemoodi asjad ;), kummijullad ymber kere. Ei karda ta sygavat vett ega kalu. Erinevalt minust, kes ma vàààààga ettevaatlikult kummijullast kinni hoides end sygavasse vette libistan ning yldiselt eelistan ujuda seal, kus jalad enam-vàhem pòhja ulatuvad. Selliseid kohti pole mòistagi palju. Aga tore on ikkagi :)

òhtul, kui rannatoolid tyhjaks jàànud ning pimedus maad vòtab, suundume rannarestorani, kus pakutakse parimat pizzat, mida mina eales sòònud olen. Ja ega teisedki road kehvad ole. Kòhud tàis, asume kodu poole teele. Hyvasti, Santa Cesarea! Kohumiseni jàrgmisel suvel!

Rààmas ilu

 Mòni pàev tagasi kàisin varahommikusel jalutuskàigul ja pyydsin pildile rààmas ilu. Just selliste sònadega iseloomustaksin paljusid Salento vàikelinnu (ja eriti meie San Pietro Vernoticot). Kòikjal vohab nàotu kaasaegne arhitektuur, yksteise kylge ehitatud kurvalt kòssitavad betoonkastid, vàhe rohelust, praht tànavatel. Ja siis, keset seda tolmu tòstad pilgu ning nàed selliseid iludusi:

Kas pole vaimustav?

Enamus neist majadest on hooletusse jàetud- seintelt koorub vàrv, imelised fassadikaunistused vaatavad nukralt alla tànavale, oodates kedagi, kes neid korda teeks vòi vàhemalt màrkakski. Ja selline pilt kordub linnast linna. Kui kòik need majad uuesti vàrvida ning kasutusele vòtta (sest paljud neist seisavad tyhjana), oleks linnadel hoopis teine ilme!

See siin on yks San Pietro paljudest kirikutest. Kòige tàhtsam, peavàljakul.

Mònus oli jalutada hommikuvàrskuses ja -vaikuses mòòda libedaks kulunud vanu tànavakive. Ekselda sihitult, otsides unustatud iludusi :) Seda unustatud ilu on meie ymber rohkem kui mei arvata oskame! Tuleb osata vaadata ;)

:)

 

 

Jahedus!

 Taevasse kogunevad àrhvardavalt tumesinised pilved, mis kauge kòuemyrina saatel aina làhemale sòuavad. Korjame kiiresti ròdul kuivava pesu kokku ning avame aknad, et vàrskus tuppa pààseaks - juba langevadki esimesed rasked ja suured piisad tànavasillutisele. Kauaoodatud vihm! Taevas sàhvivad vàlgunooled ja kallab nagu oavarrest. Avan ròduukse ning istun turvaliselt toa ja òue piiril, hingates sisse vihma vàrsket lòhna. Piiskade rytmiline heli on nii rahustav ja samas meeli ergutav :) Puhtaks saab tànav, òhk ja minu hing. Kui vihm lòpuks vaibub, voolab meie tànaval pisike ent kiire ojakene. Voldime Daniele òe ja lastega paberist laevukesi ning saadame neid allavoolu. Kiiresti-kiiresti seilavad nad ei-tea-kuhu...Ilmselt sinna, kuhu voolas ka ylejàànud tànvapraht. Aga mine sa tea - àkki ka sinna silmapiiri taha nagu need paadid, mida Salentosse saabudes lennukiaknast nàgin. Seilavad silmapiiri taha, kandes meie unistused kindlasse kohta seniks, kuni meil on julgust neid tàitma asuda ;)

Pàrast àikesetormi on kohal ka kauaoodatud jahedus. 28 kraadi senise 40 asemel. See tundub tòepoolest mònusalt kosutav. Puhub jahutav tuuleke ja yle hulga aja saan enam-vàhem korralikult magada. Kòik on suhteline - mònes kohas on 28 kraadi talumatult kuum, mònes teises jàlle kosutavalt jahe. Vaatenurga kysimus ;)  

Volare, oo, cantare ooooo

 Kui ma kysin teilt, kas te teate, kes oli Domenico Modugno, siis vaevalt et te vastust teate...no, vòib-olla mòned teavad, aga see on vàhetòenàoline.

Kui ma aga kysin, kas te teate seda laulu :Volare, oo, cantare, ooo - siis te vast teate, mis laul see on :)

Seda laulu "Nel blu dipinto di blu" (ehk "Volare"), teavad vist maailmas kòik. Just selle lauluga vòitis Domenico Modugno 1958. aastal San Remo lauluvòistluse ja see on tànaseni yks armastatuimaid laule Itaalia muusikaloos. 

Aga miks ma sellest oma blogis kirjutan? Seepàrast, et Domenico Modugno elas 1932 - 1947 (ehk siis suure osa oma lapsepòlvest ja varajasest noorusest just siin, Daniele kodulinnas San Pietro Vernoticos. 

Domenico òppis àra kohaliku murde ning kirjutas oma esimesed laulud (ning hiljem teisigi laule) just selles murdes. (See murde-teema vààrib muide omaette postitust :)) Modugno sulest on tulnud palju nyydseks surematuks saanud ja vàga armastatud laule. Maailm teab peamiselt aga ikka "Volare" laulu :) 

https://www.youtube.com/watch?v=t4IjJav7xbg

Aga kuulake ikka neid ka:

https://www.youtube.com/watch?v=kZVQKSS3c04

https://www.youtube.com/watch?v=akMFz85r65Y

San Pietro Vernoticos on Modugno muuseum ning plaanime millalgi seda ka kylastada ;) Tànasel hommikusel jalutuskàigul kòndisin Modugno kodumajast mòòda:

Ja jòin kohvi linna peavàljakul, kiviviske kaugusel kuulsa laulja kodust :)

(Selle pildi allkirjana mainin, et sain muide mòned pàevad tagasi teada, et see caffe in ghiaccio con latte di mandorla on lihtsama nimega caffe leccese. Isegi Daniele ja tema òde ei teadnud seda :) Nyyd on kòigil lihtsam  - ei pea iga kord seda tellides hirmsat pikka tiraadi ette vuristama:) Olen seda mitu korda juba kohvikus katsetanud - tòòtab!  Ja see pirukas siin pildil on pasticciotto leccese - suussulav vaniljemaitselise keedukreemi tàidisega liivataignast koogikene (mis on pàrit Lecce linnast, nagu nimigi ytleb). 

Pàrast seda ilusat kohvipausi pea inimtyhjal linnavàljakul asusin jalutuskàigule mòòda linna vanemaid tànavaid. Ja sellest rààgib jàrgmine postitus - fotoreportaaz ;)

Ferragosto

Vahepeal on olnud palju pidustusi ning lisaks ko-hu-ta-valt kuum, sestap polegi joudnud ja jaksanud paar pàeva blogida. 

15.augustil tàhistatakse Itaalias Ferragostot, mida Eestis tuntakse rukkimaarjapàevana. Selle tekkeloo kohta on ilus kokkuvòtlik lugu alloleval veebilehel:

http://carpediemtours.com/blog/what-is-ferragosto-italys-ancient-tradition-explained

Ferragosto on Itaalias sama suur pidupàev nagu meil Eestis jaanipàev (vòi òigemini jaanilaupàev). See on riiklik pyha ning paljud (kui mitte suisa kòik :)) itaallassed sàtivad alati oma suvise puhkuse just Ferragosto nàdalale. Mòned pàevad enne seda on suured Pòhja-Itaaliast lòunasse kulgevad maanteed liiklusest umbes ning kohati liiklus lausa seisab. Seda màrgistatakse terminiga bollino nero  ehk siis must, kòige kòrgem liiklustihedus. See kordub aastast aastasse, aga itaallased ikka tahavad kòik just sel ajal puhata ja lòunasse mere ààrde rànnata. Rannad, parklad, restoranid, linnarànavad ja yritused on kòik meeletult rahvast tàis. Tegelikult on 14.august (ehk siis Ferragostolaupàev) see suur peoòhtu, kus sòpruskonnad randa kogunevad ja seal hilisòhtuni vòi suisa varahommikuni aega veedavad. Rannabaaris on elav muusika, saab syya-juua ja lòbusalt aega veeta, vahepeal vàrskendavaid supluse-sulpsakaid tehes. Dani ja suured lapsed olid rannas kell 1ni hommikul. Mina jàni targu seekord Annaga koju, sest Annal oli lòunauinak tegemata jàànud ning ma tahtsin ta varakult magama saada.

Seevastu 15.august olime kombekohaselt rannas, ujusime, tantsisime vees rannaliival màngiva bàndi saatel ning jòime mojitosid. Ja peab ytlema, et kuigi itaallastele meeldib tohutult pidutseda ja sobiva yrituse puhul òhtu jooksul paar kokteiligi juua, ei joo keegi ennast maani tàis, ega isegi mitte parajalt purju. Ma ei ole siiani mitte kusagil nàinud kakerdavaid purjus inimesi vòi làrmakaid ja ebaviisakaid noori. Pidutuju tuleb koosolemisest ja ròòmsast taaskohtumisest ja lihtsalt elus olemisest :)

Siin kombeks sel pàeval ka kirikutest-kabelitest Neitsi Maarja ehk Madonna kujud vàlja tuua ning neid mòòda kylatànavaid kulgevas rongkàigus mereni kanda ning siis seal ka lillepàrgadega kaunistatud laevades mòòda rannaààrt sòidutada. Rahvas koguneb tànavaile ning randa ja saab osa ònnistusest, mida kuju neile saadab. Mul on sellest kusagil ka pilt. See on vàga omapàrane ja ilus vaatemàng. Kui ma selle foto oma tuhandete sorteeritmata fotode hulgast kord leian, siis postitan siia.

Seekord on mul Ferragostost siia yles laadida vaid paar pilti rannamelust :)

Mugavustsoonist vàljas

 Mul on Lòuna-Itaaliaga omapàrane armastan-pòlgan ("vihkan" oleks liiga tugev sòna) suhe. Temast eemal olles igatsen Vahemerd, viigimarju ja kylapidusid. Kui olen aga kohale jòudnud, teeb mind jòuetuks tolm ja tànavatel-teedel vedelev prygi, niiske leitsak, pidev suhtlemine ning teistsugune eluviis. Yhesònaga - kultuurishokk, kuigi peaksin olema juba kyllalt kogenud ja karastunud. Aga ei - ikkagi niidab Apuulia mu iga jumala kord jalust maha. Esimene nàdal olen kui puuga pàhe saanud. Kòik mu meeled on ylestimuleeritud ning hinges vòtab maad sallimatus (òudne!) - miks nad nii teevad? Kas nad pole kuulnud, et x, y,z...See on see 5 pàeva piir, mida yhes postituses mainisin. Olen valmis esimese lennuga Eesti jahedusse ja vaikusesse naasma. Isegi mossitan veidi...Jah, ma tean, et see on tobe. Aga see on mingi minust tugevam jòud. Kui olen paar pàeva nina norus jorutanud ning siinsed sòbrad ja sugulased on mu delikaatselt ja vàga heasoovlikult rahule jàtnud, toimub murrang :) Enam ei hòlju mu tunded selle paiga kohal, suutmata sellesse sulanduda, vaid ma kuidagi vajun selle pildi sisse, saan osaks sellest. Ja nii tundub kòik, mis enne tyytu ja tobe nàis, tàitsa talutav ja palju asju isegi nauditavad. Ei tea, kas see on òpitud ellujààmismehhanism vòi ongi nii, et tòeline armastus ja ilu ilmutab end alles siis, kui oled end mudast vàlja vinnanud, mugavustsoonist vàlja astunud ja vaatad maailma jàlle imestuse ja imetlusega. Nii juhtus minuga eile, pàrast mitmepàevast norutamist.

 Kàisime òhtul Brindisis, pisikeses sadamalinnas, kust saab praamiga otse Kreekasse (nagu Tallinnast Soome :), jalutasime sadamas ning kòrgete palmipuudega ààristatud alleel, sòime heade sòpradega òhtust ning jàrjekordset maailma parimat jààtist. Teel koju keerasime pòldude vahele, jàtsime auto seisma, kustutasime tuled ja vaatasime tàhti - seekord nàgime ikka òige mitut;) Ja elu on jàlle ilus. Mul tuleb leppida, et mugavustsoonist làbi sumpamine vòtab mul siin alati nàdalakese. Aga see sumpamine on vaeva vààrt ;)

Langevad tàhed

 Vahemere lained rulluvad òòpimeduses myhinal randa. Rannabaari tulede valgusvihus on nàha merelt hoovavat auru, mis teeb naha soolaseks isegi ujumas kàimata. Meretuul on mònusalt jahutav ja lainetemyhin uinutav. Rannabaari lauad on tàis sòpruskondi - syyakse, juuakse ning kusagilt tuleb vàlja isegi kitarr ning làheb lauluks. Eemal liivaribal on mitu seltskonda pysti pannud telgid. Syydatud on isegi yks vàike lòke, kuigi see on keelatud.  See on San Lorenzo òhtu - 10.august. Lòuna-Itaalias vàga armastatud pyha. Siis ongi kombeks teha kòike ylalkirjeldatut - òhtustada rannas, laulda, telkida, òòpimeduses ujumas kàia ja langevaid tàhti vaadata. San Lorenzo'ga algabki see umbes nàdalakese kestev aeg, mil Perseiitide meteoriidisadu kòige parem nàha on. Varem oli tavaks syytada rannas lòkked, kuid see keelati mòni aeg tagasi àra. San Lorenzot vòiks peaaegu vòrrelda meie jaanipàevaga, aga selle vòrdluse kannatab vàlja vaid 15.august - Ferragosto (Rukkimaarjapàev). See on nii meeletult suur pyha, et kogu riigis jààb aeg seisma. Aga sellest juba mòne pàeva pàrast :)

Olime meiegi eile kombekohaselt sydaòòni rannas. Proovisime ja langevaid tàhti tabada, aga valgustust oli ymberringi liiga palju. Mina siiski nàgin yhte! :) Tàna òhtul proovime uuesti ;)

Eestiski on Perseiite praegu nàha - eelmisel aastal samal ajal lesisime lastega oma Keila aias ning nàgime pàris mitut langevat tàhte ;) Nii et - kui vàhegi ilm Eestis lubab, siis minge hilisòhtul òue tàhti vaatama! Minu armas isa ytles kord yhel mulle raskel ajal midagi vàga ilusat: "Kui mina vaatan Eestis kuud ja Sina vaatad kusagil kaugel samal ajal sama kuud, siis me nagu vaataksimegi koos seda kuud ja oleksime koos." 

Nii mòtlen ka mina tàna òhtul tàhti vaadates, et olen koos kòikide teiega, kes te samal ajal samu langevaid tàhti vaatate :)

Saapatalla all

  Alustuseks yks vàrskendav sòòm viljaespressot jààkuubitkute ning mandlisiirupiga :)

Ja lubatud foto maiusteletist:

Siin on vòikypsiseid moosiga, tillukesi ekleere, suhkruvòòbaga kaetud martsipanist pallikesi, ricottatàidisega koogikesi...Kohvi kòrvale paar sellist ampsu ja pàeva vòib alata.

Paar pàeva tagasi vòtsin sydame rindu ja kàisin yksi kodu làhedal kohvikus. Ryypasin leti ààres kohalike politseinikega kòrvuti seistes viljaespressot ja pyydsin teha nàgu, et see on minu jaoks kòige igapàevasem asi maailmas...Pisike kohvik sumiseb mònusalt klientidest ning iga paarikymne minuti tagant klientuur vahetub. Ruttu-ruttu randa vòi tòòpostile, koju lòunat valmistama vòi sòpru-sugulasi kylastama. 

Kàisime meiegi kahepàevasel tiirul Itaalia saapa talla all, sòpradel Basilicatas kylas. Basilicata on maakond Apuulia ja Calabria vahel, Taranto lahe ààres. Kui manate silme ette Itaalia kaardi, siis Basilicata on just saapakontsa ja -nina vahel, talla all (Kuidas saab yks riik ikka sellise kujuga olla ?! :)

See on pisike maakond, ent ajaloo poolest vàga rikas, tugevate Kreeka mòjutustega. Ei saa me yle ega ymber Kreekast! Kahjuks jài mul seekord ajaloosse syyvimata ja vanad Kreeka templite varemed kylastamata, sest selles kuumuses ei ole just kòige targem vaatamisvààrsusi kylastada. Ronisime kyll Calabrias yhe  màe tipus asuva vana kindluse juurde, aga seegi oli meeletu pingutus. Keskpàevases lòòmas, kuumuses tardunud vaikuses tundus see kyla lòunauinakut tegevat. Meeletu janu. Esimene ettejuhtuv baar oli halvaendeliselt kinni. Ja siis, nagu miraaz - silt: 5 meetri pàrast kohalikud hòrgutised ning vàrskendav sidruni granita. Kindlasti on see  ka kinni, mòtlesime. Aga ennàe imet - pisike bottega oli avatud, selle sees valitses mònus jahedus ning myyja kostitas meid maailma parima sidruni granitaga. Milline ònnis tunne! Ja sellest polnudki midagi, et kindlus oli keskpàevaks suletud. See granita yksi oli vààrt seda kuumuses ylesmàkke rassimist. Vòib-olla vahel ongi katsumused selleks, et mòista, kui vàhe on tegelikult ònneks vaja ;)

Sitikas

 Ja siit tuleb tànane etymoloogianurgakene :

"τζίτζικας" /loe: tzitzikas - inglise keeles cicada ehk maakeeli tsikaad, millest yhes postituses juttu oli.

Ilmselgelt tuleb meie eestikeelne sitikas sellest kreekakeelsest sònast :) Vaat kus lops!

Kohvitanta

 Anna kutsub pisikesest tassist (ykskoik mille) joomist kohvitantaks :)

Seega on Anna filosoofia kohaselt pea kòik itaallased kohvitantad, sest espressotass on ikka vàga pisike ja espressot juuakse siin meeletutes kogustes. Mis oli esimene asi, mida Daniele tegi Brindisi lennujaama jòudes (pàrast seda muidugi, kui olime kohvrid kàtte saanud)? òige - jòi pystijalabaaris yhe korraliku espresso, imetillukesest tassist.

Natuke siinsest kohvikultuurist (niipalju, kui mina nàinud olen ja aru saan :)

Sònastik:

Caffe - ehk lihtsalt kohv - tassike kanget espressot

 Caffe macchiato - ehk tòlkes "mààrdunud vòi plekiga kohv" :) Espresso tilgakese piimaga, ikka imetillukeses tassis.

Caffe corretto - ehk tòlkes "parandatud vòi timmitud kohv" - espresso tilgakese alkoholiga.

Caffe affogato - ehk "uppunud vòi uputatud kohv" - espresso paari teelusikatàie vaniljejààtisega. Ylitore leiutis! Seda on vàga tore ise ka kodus teha. Pyhapàeva hommikuti on see kuidagi eriti pidulik :)

Americano / Lungo - suurem tassitàis kohvi (no umbes nii suur, mida Eestis vanaema juubelil kringli kòrvale pakutakse :) Aga kindlasti mitte 300ml kruusitàis :)

Cappuccino  - ehk tòlkes "tassikene" ei vaja vast selgitust. Kyll aga tuleb jàlle yle korrata, et seda joovad kohalikud ise ainult hommikuti (sest piim on toit, mida tarbitakse hommikusòògiks. Nii et kindla peale vaadatakse turisti veidi imelikult, kui ta restoranis òhtusòògi lòpetuseks cappuccino tellib :) Ja ma polegi yldse kindel, kas nad valmistaksid seda òhtul. Vòib-olla on nende "piimalett" òhtuks juba kinni.

Latte macchiato - ehk tòlkes "mààritud vòi plekiga piim" :) Suurem tass piima kohvitilgakesega. Selle joomise puhul kehtib sama, mis cappuccino puhul. 

Nii, ja siis tulevad kòikvòimalikud variatsioonid eelmainitud jookidest:

Caffe in ghiaccio - ehk "jààga kohv" - espresso jààkuubikutega

Caffe d'orzo - viljakohv, ikka espresso. Seda joovad kohalikud muide vàga sageli ja seda saab igast baarist. Ei ole mingi fànsi-pànsi koffeiinivaba hipsterite vàrk.

Caffe in ghiaccio con latte di mandorla -  espresso jààkuubikute ja mandlisiirupiga

Caffe d'orzo in ghiaccio con latte di mandorla - viljaespresso jààkuubikute ja mandlisiirupiga. Vat see on see, mida mina tavaliselt joon. Ja seda joovad ka paljud kohalikud. Selle vàljaytlemine vòtab kyll aega, aga sellest pole midagi :)

Granita al caffe - see on otse sygavkylmast tulnud purustatud kylmunud espresso. Kohvikutes ja baarides on muidugi selleks erilised masinad, aga kodus saab seda ka vàga edukalt ise teha. Paar tassikest jahutatud kanget espressot paariks tunniks sygavylma, pàrast veidi sulada lasta ja siis purustada. Parim asi palaval suvepàeval! 

Moccacchino - (tavaliselt) kahekordne espresso pisukese piima ja kakao vòi shokolaadiga.

Ja minu suvine lemmik - mousse al caffe - ehk kohvikreem. See on pisike topsitàis midagi pehme kohvijààtise sarnast. Selline jààkylm pehme kohvijààtisetutsakas. Kui jàrgmine kord seda rannas joon, postitan siia ka pildi. 

Ja muidugi on veel kymneid teisigi variatsioone, aga need ylalmainitud on vàhemalt siin lòunas kòige levinuimad.

Ja kohvikutòòtajad on harjunud kòike seda valmistama ja kòik see on igapàevane. Eestis saan vahel praegugi muige osaliseks, kui julgen tellida "koffeiini- ja laktoosivaba latte". Mòni kohvikutòòtaja pòòritab pilkavalt silmi- liiga keeruline ja fànsi :)  Siin Itaalias on aga kòik lubatud - vàljaarvatud cappuccino ja latte pàrast keskpàeva! :) See on tòepoolest ainult turistide kapriis ja vat selle peale muigavad Itaalia teenindajad kyll :)

Daniele kodulinnas (mis on oma 13 000 elanikuga pisut suurem kui Keila), on vist kyll yle 30 baari/kohviku. Ma pole kokku lugenud, aga neid on igal tànavanurgal. Hommikuti on need rahvast tàis. Itaallane ei istu kohvikus pikalt - see pole hubane tsillimise koht. Sageli ryybatakse tilluke espresso ja selle kòrvale klaasike vett sisse otse leti ààres, lauda istumata ja aega raiskamata. Kohvi kòrvale vòib vòtta mingi pisikese magusa ampsu. Ka sellest postitan pildi, kui mul ònnestub diskreetselt mòni selline pilt teha :) Pisikeste magusate ampsude valik on suur :) 

Minu elu parim kohvielamus on aga Napolist. Aastaid tagasi seda linna kylastades otsisime yles yhe kohalike soovitatud ajaloolise kohviku. Parimat espressot pole mina elus saanud! See oli ilmselt segu kohalikust veest, kasutatud kohvisordist, jahvatusest, masinast, kohalikust òhustikust...mine vòta kinni.

Napolis ma praegu pole, aga siingi on iga kohviku kohv kordades parem kui kusagil mujal ;) Puhtitaalia vàrk :)

Imelik vaikus

 Tànane pàev mòòdus suures osas rannas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Tahtsin kirjutada imelikust vaikusest, mida tàna oliivisalus kogesin. See on kurb lugu. Rannast koju minnes sòitsime sisse Daniele perele kuuluvasse vàikesesse oliivisalusse, kus veel mòni aasta tagasi kasvas umbes 50 suurt ja tugevat oliivipuud. Daniele isa hoolitses puude eest ning korjas  sygisel puudelt viljad, et need pressida viia ning neist oma pere tarbeks oliiviòli valmistada lasta. (Meil oli Luxis ka alati paras varu Daniele pere oliiviòli, ikka oma neli-viis viieliitrist kanistrit. Poest ei ostnud me vààrisòli mitte kunagi.) Need olid ilusad puud, umbes 50-70 aastat vanad. Ja siis tuli Xylella fastidiosa - kiiesti leviv bakteriaalne haigus, mis oliivipuud kiiresti hàvitab.

Keda huvitab, saab lugeda nàiteks siit : https://www.efsa.europa.eu/en/topics/topic/xylella-fastidiosa

https://www.efsa.europa.eu/en/topics/topic/xylella-fastidiosa

https://www.nature.com/articles/d43978-022-00008-1#:~:text=According%20to%20a%20study%20by,it%20killed%20millions%20of%20plants.

Puud, mis olid vankumatult seisnud aastakymneid ning paljudes kohtades ka aastasadu ja mida ykski torm ega pòud polnud suutnud hàvitada, kuivasid kiiresti ning neist jàid jàrele tontlikud hallid salud, tàpselt nagu mònest òudusfilmist vàlja hypanud.

Kahjuks tabas see saatus ka Daniele salu. Tàna peatusime seal, et sealselt ainsalt viigipuult viigimarju korjata. Ja siis ma kuulsin vàga rusuvat vaikust - tsikaade polnud enam. Salentole nii omane heli - tsikaadide rytmiline "laul". Seda ei ole enam. Vaikus. Oliivipuid, mille mahla nad imesid ning mille okstes nad pesitsesid, pole enam. Ma olin seda nii igatsenud- seda kòrvulukustavat symfooniat pimedas Salento òòs. See oli kuidagi nii turvaline.

 Nii kurb on.

Loodan, et ajaga kasvavad peale uued oliivipuud ja tsikaadid tulevad tagasi. See vòib vòtta kaua aega.

Seniks tuleb leida turvatunnet mujalt. Kuigi tuleb tunnistada, et selles yleilmastunud ja ylimalt ylesharitud maailmas on seda yha raskem leida.

Selline kurb mòtisklus tàna. 

Oliivipuid on Salentos kyll vàheks jàànud, ent see-eest on viigipuid, arbuuse ja meloneid, viiamarju ja puna-punaseid magusaid tomateid, head kohvi ja maailma parimat jààtist.

Ja kylapidusid ja pizzica't, millest tuleb juttu mònes jàrgmises postituses,

Tàna soovin head òòd pildikesega meie naaberlinna peolt. Olgu te unenàod sama ilusad, kui need tànavakaunistused ;)

Fotonoppeid ja nipet-nàpet

 Siin mòned pildid hommikuselt kohvikutiirult.

See siin on Dani kodutànav. G -  yritasin Sulle seletada, kui kivine see on. Dani isa maja on paremat kàtt kusagil keskel. Selle kivimyyrina nàiva majaderodu taga on siiski natuke rohelust - igal majal on pisike hoov, kus ettevòtlikumad inimesed kasvatavad viigipuid, basiilikut ja muid vàikseid vorme. Jalutama need tànavad just ei kutsu...ja pean tunnistama, et see on minu jaoks paras katsumus.

Tànane postitus koosnebki peamiselt fotodest, sest olen pàrast kuuma rannapàeva kirjutamiseks liiga vàsinud. ònneks jààb teel rannast koju meile ette vàke majapidamine kust saab osta meloneid-arbuuse-tomateid-sibulaid jne... Korraks leevendab see vàsimust ja annab jòudu òhtusòògile mòelda. Ostame meloni, arbuusi, tomateid, kartuleid, sibulat, mune. Pistan autos kohe yhe mahlase tomati nahka, mille peale Daniele ytleb, et ta ei ole kunagi aru saanud inimestest, kes niimoodi paljast tomatit vitsutavad. Olgu siinkohal ka òeldud, et Daniele ei saa aru tomatimahla ja tomatisupi tarbimisest. Tema jaoks on tomatikaste pyhamast pyham ja tomat on mòeldud just kastmesse ja salatisse. Tòepoolest, ma pole kunagi nàinud teda ega yhtegi tema sòpra Bloody Mary't joomas :)  

 

J - pane vaim valmis yyratus koguses meloneid ja arbuuse vitsutama! Neid saab ju siin pooltasuta:)

Anna kutsub arbuusi arbuusa'ks :) Tegelikult on arbuus itaalia keeles anguria (ja Daniele dialektis milune de acqua  ehk vesimelon. See kollane melon on Daniele dialektis milune de pane ehk leivamelon :)

Etymoloogianurgake: pole vist vaja selgitada, kust tuleb sòna anguria :) Loomulikult kreeka keelest :)

Vajun nyyd huugava konditsioneeri saatel palavasse Salento unne ja nàen loodetavasti unes ohjeldamatult arbuuse vitsutavaid vanu kreeklasi ;)

Siin me oleme...

 Sulle, G - lubasin blogida, et Sinuga jaga minu Itaaliat :). Ja teistele sòbrukestele ka, kui teid peaks huvitama minu seekordne Itaalia kogemus. Viimasest postitusest on palju vett (Vahe)merre voolanud...

Siin me nyyd jàlle oleme - kuumas Salento òòs, òhukonditsioneerid huugamas...

Kui Stockholmist teele asunud lennuk viimaks Salento kohale jòudis, paistis lennukiaknast ainult yks suur helesinine avarus. Mul làks mòni hetk aega mòistmaks, et selles avaruses on kaks mòòdet - taevas ja meri. Vaevu-vaevu seletas silm piiri taeva ja mere vahel. Kui ilus sòna - silmapiir :) Ja siis ilmusid pildile pisikesed valgeid tàpikesed - mootorpaadid ja praamid. Ja kui lennuk veel allapoole laskus, hakkas pool sellest sinisest avarusest kergelt lainetama. Mòtlesin, et meie unistused on nagu need pisikesed valged tàpikesed - pisikesed mootorpaadid kiiresti làbi sinise avaruse liikumas, vahel ilmudes ei-tea-kust. Pead neile peale hyppama ja roolist haarama enne, kui nad silmapiiri taha kaovad ;)

Lennukist vàljas, kohvris kàes, autoga Dani kodu poole. Kòht tàis ja magama. Keset pàeva! Magasin 4 tundi...olin nii meeletult vàsinud. La pennichella  - siinses murdes "pàevauinak" on midagi, mida ma ainult siin teha suudan. Vaatame, kas ka tànasesse òòsse und jagus ;)

Tavaliselt làheb mul siin lòunas juhe kokku 5 pàevaga. See on minu meelte piir. Seekord olen mòttes ette valmistunud. Ja kaasas on head lugemist ja lòpetamist ootavad kàsitòòd. Kas 5 pàeva piir on muutumatu vòi saab seda veidi nihutada? Nàis-nàis :) Homseni!  

PS: Mulle meeldub tohutult etymoloogia  - sònade pàritolu. (Ylikoolist kylge jàànud kiiks).

 SILMAPIIR, inglise keeles horizon, soome keeles (horisontti), taivaanranta, nàkòpiiri. Vaatan alati ka soomekeelset sòna, sest soomekeelsed sònad on nii ilusad ja kònekad ning annavad  aimu, kuidas on ugri-mugrid maailma mòtestanud.

Etymology. The word horizon derives from the Greek ὁρίζων κύκλος (horízōn kýklos) 'separating circle', where ὁρίζων is from the verb ὁρίζω (horízō) 'to divide, to separate', which in turn derives from ὅρος (hóros) 'boundary, landmark'.

Polnud vàhimatki kahtlust, et see tuleb kreeka keelest :):):) Ilus!