Gurmee paradiis

Oleme nyydseks olnud siin pea 2 nàdalat. Meie yyrisuvila (meie merekodu, nagu Franco ytleb) asub rannast 5-minutise jalutuskàigu kaugusel, pisikeses suvituskylas nimega San Gennaro. See on veidi rààmas, aga mulle nyydseks juba pàris armsaks saanud paik. Paljud nàod on eelmistest suvedest tuttavad. See on lihtsa gurmee-paradiis (nagu absoluutselt iga Lòuna-Itaalia kyla, kus hea ja vàrske toit on inimòigus). Igal hommikul, pàikesetòusul vòib otse rannas osta olematute hindadega tomateid, kurke, ube, paprikaid, sidruneid, sibulaid, arbuuse, meloneid, aprikoose jne. Yhel hommikul ostsin pool kilo tomateid, neli suurt virsikut ja pool kilo pirne – 2 eurot ja 50 senti J Arbuusi kilo (0-kilomeeter) on 30 senti. Siinsamas asub ka pisike kalapood, saia-pood ja pizzeria ning pisike selvekauplus, kus myyakse kòike alates vàlgumihkliktest ja pàikesekreemist lòpetades lihalòikude ja juustukeradega. Seal seisavad riiulil kòrvuti rannamànguasjad ja kyynlad, kypsised ja lahustuv kohv, juuksekummid ja pastakad, kreemid ja pesunòòrid. Armastan sellised pisikesi poode! Tàpselt selline on ka nàiteks Keilas “meie pood” ehk Jòe tànava pood, kus on sellistele poodidele omane lòhn ning kust vòib osta rotimyrki ja shokolaadi, aiakyynldaid ja odavat konjakitJ See on nàhtus omaette ja siiralt loodan, et need poed kestavad edasi!

Peale poodide varustavad meid toiduga ka lahked naabrid ja sòbrad. Meie vastas, yle tànava suvitab pisike vanamehike nimega Felice (tòlkes ònnelikJ), kes juba kaks hommikut on oma aiamaalt tassinud meile tomateid, pommusid ja paprikaid. Ega mul eriti aega syya teha pole, aga see-eest teevad seda Dani ema ja tàdi, kes toovad meile kandikute ja ahjuvormide viisi igasugu hòrgutisi. Tunnen end siin kòògis saamatuna, sest ma pole vòtnud omaks siinsele rahvale omast kòògikultuuri (lòunaks ja òhtuks alati enne primo ehk pasta ning siis secondo ehk liha vòi kala). Pealegi ei ole mul laste kreemitamise ja pesemise ja magama panemise kòrvalt yldse aega mingeid sòòminguid planeerida. Las ta siis olla sel aastal veel nii! Lasen end poputada ja lasen lahti oma pisikesest perfektsionimist, et pean kòike ise jòudma. Mul on puhkus! J

Nyyd on meie toitmise enda missiooniks vòtnud ka Felice naine Miranda. Yleeile saime maiustada nende tytre 50.juubeli tordiga ja tàna saime lòunaks ylimaitsvaid tàidetud pommusid. Meie “oh mis te nyyd, poleks vaja olnud” peale naeratab ta siiralt: “Tegime lihtsalt suurema portsu, siis jagub J”.

Yks suur pluss “Armastan Itaaliat” lahtrisse J

15.juuli. Asume varavalges teele. 2 suurt ja 2 vàikest kohvrit. 2 unist last. 2 unist tàiskasvanut. Keilas tòuseb pàike, kui meie tuttava taksojuhiga lennujaama poole teele asume. Ilus vaikne sydasuvine hommik. Hing on hell, aga seekord veidi teistmoodi.
Esimene ots- Tallinn Mynchen. Maandume Mynchenis ning vòtame rahulikult - Dani kinnitab, et aega on vàhemalt tund. Olen kogu reisi planeerimise tàielikult temale usaldanud, sest ta on alati ylitàpne ja ylihoolas ja kaalub igat pisiajsa sada korda. (isegi liiga). Joome yhes kohvikus mahla, lapsed jooksevad nati ja siis suundume siiski varakult oma vàravasse. Aga meie lendu ei ole enam ekraanidel. Danis tekib kerge paanika - me vist jàime maha!!! Oot-oot, mismoodi, nàita pileteid. Ja nii ongi - lennujinfo ytleb, et Tallin-Myncheni lend maandub 8.25 ja Mynchen-Bari stardib juba 9.15. Mis mòttes, Daniele???
Dani on sakslaste ja Luftahansa peale maruvihane - kuidas nad sain mulle myya pileti nii lyhikese ymberistumisega???!
Mina aga arvan tàiesti objektiivselt, et eks ikka see ole meie viga ka - oleksime pidanud ju teadma, et aega ymberistumiseks napib. Dani sònul arvas ta, et màngus on ka mingi ajavahe ja et 9.15 tàhendab tegelikult 10.15...Mnjah. Nyyd pole enam midagi teha. Lennuk on Bari poole ilma meieta teel ja meil tuleb vaadata, kuidas edasi.  Pàrast kirglikku vaidlust Lufthansa tòòtajatega, kaupleb Dani meid Napoli lennule (alternatiiv oleks olla 2 pàeva Mynchenis, uue Bari lennu ootel)-
Lufthansa tàdi naeratab: nagunii olete ju puhkusel, kuhu teil kiiret!) See mòjub Danile kui punane ràtik hàrjale. Mina olen mures vàsinud laste pàrast ja natuke kriibib hinge ka jalka finaal, mida ma ilmselt ei nàe...) Seni kuni Dani tàdiga vaidleb, pyyan mina ohjeldada lapsi, kes turvalintide alt jultunult làbi jooksevad ja kòike ettejuhtuvat nàpivad.  Tuuli keeldub màhet vahetamast. Tema ymber heljub kakahais :) Viimases hàdas kasutan karmi, aga alati mòjuvat àhvardust: kui sa màhet ei vaheta,
siis pead kahjuks vist siia jààma...mòtlen alati, kas see ka lastele mingi trauma jàtab...aga mis teha, ka vàsinud emal on piirid, eriti lennujaamas, kui ei tea, mis meist edasi saab.
Selgub, et poole tunni pàrast stardib Napoli lend. Tormame vàravasse. Seekord ònnestub :)
Maandume làmbes Napoli hommikus. Ohk on nii paks ja palav, et lòika vòi noaga. Sulavòi ahjusoojal saial:) On tòeline ime, et ka meie kohvrid on meiega kaasa jòudnud. (Saksa tàpsus:)
Dani teeb ettepaneku, et ma jààgu laste ja pagasiga lennujaama ootama, seni kuni tema làheb uurima, kas saame rentida mònda autot, millega edasi Barisse sòia. 270 km. Keeldun kategooriliselt - yksi kahe ylevàsimusest ulaka vàikse kraagega rahvast tàis lennujaamas, kus pole yhtegi rahulikku nurgakest - ei, aitàh!  Peatume yhes baaris, et kàhku lastele paar pizzalòiku suhu pista. Ja seal kòlab esimene tyypiline kysimus, mida ma tavaliselt Itaalias kuulen: (Franco kohta) Oi kui armas!Tydruk, jah? Loogika on alati see, et kui blond ja sinised silmad, siis on tydruk. Ok.
Niisiis, nòustun lòpuks parema lahenduse puudumisel lastega hetke ootama. Dani lahkub ja tuleb hetke pàrast tagasi sòbraliku taksojuhi Gabrielega. Algul palume end làhimasse autolaenutusse viia. Seal on pikk jàrjekord. Aga hotelli? Veedaksime òò hotellis ja prooviksime hommikul rongile saada. Selle mòtte aga summutan ma eos, sest mul ei ole vàhimatki tahtmist loksuda kohvrite ja lastega palavas rongis. Ja mitte niisama rongis - rongis Lòuna-Itaalias!
Kuule, Gabriele, àkki viid meid ise kohale, kohe praegu? Pàrast pikka tingimist lepime hinnas kokku ja hakkame sòitma. Daniele on nimelt kindel, et saame Lufthansalt  kena summa hyvitist, mis katab ka ylikalli taksosòidu. Ma olen stoiliselt rahulik- peaasi, et saaksime kuidagi lòpuks kohale ja et lapsed vastu peaksid.  2 tundi làheb kiiresti. Lapsed magavad terve tee ja mina ise ka vist tukastan veidikeseks. Bari lennujaamas ootab meid meie oma auto, mille Daniele paar nàdalat varem Itaalias olles sinna jàttis. Saan autos telefonist ka jalka finaali vaadata!

Niisiis: Tere, Itaalia! Ma yhtaegu armastan ja vihkan sind. Pyyan seekor olla ylimalt salliv ja zen. Nàis-nàis, kas ònnestub :)