Uhhuuuu! See, kes suutis mind taas blogima panna oli Goran Bregovic...systides tohutut eluròòmu ning tahet seda (ja ka teisi lahedaid hetki oma elust) jagada.
Neile, kes ei tea, kes on hr Bregovic: http://www.goranbregovic.rs/biography/
Ja siit mòned stiilinàited:
http://www.youtube.com/watch?v=HSyV9f98qcU
http://www.youtube.com/watch?v=UryNt3OhdJ4
Yhegi teise artisti kontserdil ei tòuse rahvas - siinkohal pean silmas pealtnàha viisakaid Luxi pintsaklipslasi - poole kontserdi pealt pysti, et ennastunustavalt tantsu vihtuda ja seda Luxi Filharmoonia suures saalis...Nii juhtus ka seekord (16.12.13). Meie ees mòllas yks vanemapoolne proua oma òlaràtti metsikult òhus lennutades, hàrrasmehed plaksutasid kaasa ja noorem publik kargles joovastuses :)
Soovitan kòigil kasvòi korra elus Bregovici kuulamas kàia. Uskuge mind - sellest saab meeletu energialaksu!
;)
mercredi 18 décembre 2013
mardi 18 juin 2013
dimanche 5 mai 2013
Noemi ja Adrianus
Pealkirjas mainitud isikud olid meie aprillikuise Itaalia reisi peategelasteks.
Noemi Maria - Daniele öetütar - sündis 3.aprillil. Ja minuga juhtus midagi, mida ma muidu varem (olles ainus laps) vöimalikuks ei pidanud - ma sain tädiks. Täieöiguslikuks tähtsaks tädiks. Itaalia kommete kohaselt olen Daniele abikaasana automaatselt tädi seisusesse töstetud, mis sest, et ma pole selle pisikese tirtsu veresugulane. Nii sain minagi önnitlusi ning tunnustust selle tähtsa rolli puhul. Milles see roll täpselt Itaalias seisneb, seda ma hakkan alles kompama. Niipalju kui näinud olen, on tädid-onud Itaalia peredes töepoolest tähtsad (aga seda ona nagunii ka köik teised laiema pereringi liikmed). Tihti ei saa suuremat lastega seltskonda vaadeldes aru, kelle omad on lapsed, keda köik täiskasvanud ühiselt kantseldavad - nii suur ja tugev on pere institutsioon. Vähemalt selles Itaalia osas, mida mina natuke lähemalt tunnen.
Niisiis tädi Mari.
Noemi saabumine oli loomulikult väga ilus. Aga sellega kaasnev...toitis minu love-hate suhet Itaalia perekonnaga. Ikka heas möttes, löppkokkuvöttes. Tähtsa sündmuse eel kogunes tuumikpere Rooma, Daniele öe koju. Siiani on minu jaoks müstika, kuidas öde sellega leppis (veelgi enam: see oli tema enda soov!) Rooma kodus, Via Picciano´l möllas noil päevil pidevalt pisike orkaan. Minu armas ämm rassis, higipull otsa ees - tegi päevad läbi süüa, kohe mitmeks päevaks korraga (pannes osa roogi sügavkülma, kust siis neid üksteise järel välja sulama tösta), koristas, tegi süüa, sulatas, koristas, tegi süüa, sulatas. Vahepeal ohkis, et nii hirmus palju on teha. Ning siis jälle tegi süüa ja koristas. Teda vaadates hakkasin mötlema, et meie, eestlased, ei kuluta söögitegemise ning söömise peale pootlki nii palju aega ja ometi saame söönuks...Vahe on vast selles, et meie ei ole nii nöudlikud ning meil pole nii palju kirjutamata reegleid kui neil. Töepoolest, nende reeglite järgi elamine ongi aeganöudev ning pereemad ei jöuagi muud, kui süüa teha, koristada ja triikida. Vähemalt on minul sellised kogemused oma Apuulia perest. Püüdsin ämma ikka aeg-ajalt aidata, kuid suutmata temaga sammu pidada ning nähes, et ta tegelikult naudib oma rolli, vaatasin pigem heatahtliku muigega pealt. Ja panin körva taha mitu head retsepti ;)
Noemi Mariat nägime esimest korda, kui ta oli köigest 4-tunnine...Palati uks oli pidevalt lahti, ümberringi kisa-kära, sugulased, kes köik kohe tirtsuga pilti teha tahtsid, keirsilöikest toibuv ema...Mötlesin, et on vist siiski päris hea, et me Itaalias ei ela...Keset seda kisa ja ülevoolavat röömu olin ma vist ainus (tuim pöhjamaalane nagu ma olen), kes aeg-ajalt Danielet varukast sikutas ja ütles, et ehk oleks targem nüüd peategelased toibuma jätta ja neil natuke hingata lasta. Daniele öde oli tänulik ning mina sain veidi aimu, milles vöiks seisneda minu tasakaalustav tädi roll.
Algul ajas mind see sagin kohutavalt närvi, kuid siis suutsin kuidagi näha selle sügavamat tähendust. See väike inimene on oma sünnihetkest saadik ümbritsetud tohutu turvavörgustikuga ning kogu pere - tädid-onud kaasaarvatud - teevad nüüdsest köik selleks, et talle saaks osaks niipalju hoolt ja tuge kui vöimalik.Väljaspool Itaaliat saadab söna la famiglia ikka tihti kerge irooniline muie - silme ette tuleb orkaanina mööda maja tuiskav ema/ämm, karm aga öiglane isa/äi, trobikond impulsiivseid lapsi ning terve tänavatäis sugulasi, kes oma nina su asjadesse topivad. Ja ega minu enda mehe pere sellest ka väga erine (väljaarvatud see, et mu äi ei ole sugugi karm). Aga see la famiglia on tohutult tähtis institutsioon, kellel on suur roll ja vastutus köigi oma liikmete eest. Kui selle ülevoolava tähelepanuga tasapisi harjuda, siis on tohtutult hea end kanda lasta ja la famiglia armastuse paistel peesitada. Mitte et Eestis seda armastust vähem oleks. Sugugi mitte! Vahe on vast selles, kuidas see väljendub. Vahemere viis tahab harjumist ning nöuab kannatlikkust ja oskust sügevamale vaadata. Kultuurishokke on elul ilmselt minu jaoks varuks edaspidigi ;)
Adrianusest, Firenzest, pihil käimisest ja muust järgmistes inspiratsioonipuhangutes.
Tädi Mari
Noemi Maria - Daniele öetütar - sündis 3.aprillil. Ja minuga juhtus midagi, mida ma muidu varem (olles ainus laps) vöimalikuks ei pidanud - ma sain tädiks. Täieöiguslikuks tähtsaks tädiks. Itaalia kommete kohaselt olen Daniele abikaasana automaatselt tädi seisusesse töstetud, mis sest, et ma pole selle pisikese tirtsu veresugulane. Nii sain minagi önnitlusi ning tunnustust selle tähtsa rolli puhul. Milles see roll täpselt Itaalias seisneb, seda ma hakkan alles kompama. Niipalju kui näinud olen, on tädid-onud Itaalia peredes töepoolest tähtsad (aga seda ona nagunii ka köik teised laiema pereringi liikmed). Tihti ei saa suuremat lastega seltskonda vaadeldes aru, kelle omad on lapsed, keda köik täiskasvanud ühiselt kantseldavad - nii suur ja tugev on pere institutsioon. Vähemalt selles Itaalia osas, mida mina natuke lähemalt tunnen.
Niisiis tädi Mari.
Noemi saabumine oli loomulikult väga ilus. Aga sellega kaasnev...toitis minu love-hate suhet Itaalia perekonnaga. Ikka heas möttes, löppkokkuvöttes. Tähtsa sündmuse eel kogunes tuumikpere Rooma, Daniele öe koju. Siiani on minu jaoks müstika, kuidas öde sellega leppis (veelgi enam: see oli tema enda soov!) Rooma kodus, Via Picciano´l möllas noil päevil pidevalt pisike orkaan. Minu armas ämm rassis, higipull otsa ees - tegi päevad läbi süüa, kohe mitmeks päevaks korraga (pannes osa roogi sügavkülma, kust siis neid üksteise järel välja sulama tösta), koristas, tegi süüa, sulatas, koristas, tegi süüa, sulatas. Vahepeal ohkis, et nii hirmus palju on teha. Ning siis jälle tegi süüa ja koristas. Teda vaadates hakkasin mötlema, et meie, eestlased, ei kuluta söögitegemise ning söömise peale pootlki nii palju aega ja ometi saame söönuks...Vahe on vast selles, et meie ei ole nii nöudlikud ning meil pole nii palju kirjutamata reegleid kui neil. Töepoolest, nende reeglite järgi elamine ongi aeganöudev ning pereemad ei jöuagi muud, kui süüa teha, koristada ja triikida. Vähemalt on minul sellised kogemused oma Apuulia perest. Püüdsin ämma ikka aeg-ajalt aidata, kuid suutmata temaga sammu pidada ning nähes, et ta tegelikult naudib oma rolli, vaatasin pigem heatahtliku muigega pealt. Ja panin körva taha mitu head retsepti ;)
Noemi Mariat nägime esimest korda, kui ta oli köigest 4-tunnine...Palati uks oli pidevalt lahti, ümberringi kisa-kära, sugulased, kes köik kohe tirtsuga pilti teha tahtsid, keirsilöikest toibuv ema...Mötlesin, et on vist siiski päris hea, et me Itaalias ei ela...Keset seda kisa ja ülevoolavat röömu olin ma vist ainus (tuim pöhjamaalane nagu ma olen), kes aeg-ajalt Danielet varukast sikutas ja ütles, et ehk oleks targem nüüd peategelased toibuma jätta ja neil natuke hingata lasta. Daniele öde oli tänulik ning mina sain veidi aimu, milles vöiks seisneda minu tasakaalustav tädi roll.
Algul ajas mind see sagin kohutavalt närvi, kuid siis suutsin kuidagi näha selle sügavamat tähendust. See väike inimene on oma sünnihetkest saadik ümbritsetud tohutu turvavörgustikuga ning kogu pere - tädid-onud kaasaarvatud - teevad nüüdsest köik selleks, et talle saaks osaks niipalju hoolt ja tuge kui vöimalik.Väljaspool Itaaliat saadab söna la famiglia ikka tihti kerge irooniline muie - silme ette tuleb orkaanina mööda maja tuiskav ema/ämm, karm aga öiglane isa/äi, trobikond impulsiivseid lapsi ning terve tänavatäis sugulasi, kes oma nina su asjadesse topivad. Ja ega minu enda mehe pere sellest ka väga erine (väljaarvatud see, et mu äi ei ole sugugi karm). Aga see la famiglia on tohutult tähtis institutsioon, kellel on suur roll ja vastutus köigi oma liikmete eest. Kui selle ülevoolava tähelepanuga tasapisi harjuda, siis on tohtutult hea end kanda lasta ja la famiglia armastuse paistel peesitada. Mitte et Eestis seda armastust vähem oleks. Sugugi mitte! Vahe on vast selles, kuidas see väljendub. Vahemere viis tahab harjumist ning nöuab kannatlikkust ja oskust sügevamale vaadata. Kultuurishokke on elul ilmselt minu jaoks varuks edaspidigi ;)
Adrianusest, Firenzest, pihil käimisest ja muust järgmistes inspiratsioonipuhangutes.
Tädi Mari
lundi 25 mars 2013
Jalgrataste talveuni
Oli kunagi yks sellise pealkirjaga lasteraamat...
Meie àratasime oma jalgrattad talveunest paar nàdalat tagasi (kuigi vahepeal tuli taas lumi maha ja talveuni sai veidikene lisa). Igatahes, otsustasime ilma trotsida ja làksime oma kodumesti uudistama. Sandweiler on vàga hea koht matkasellidele, sest siit algavad paljud jagsi- ja jalgrattamatka rajad. Pyyame need kevadel-suvel kòik làbi uudistada. Esimese matka tegime "vanade veskite teel" (on yks selline rada, mille ààrde jààvad naaberkyla vanad vesiveskid). Tore oli - trehvasime ponisid, kasse-koeri, metskitsi ja pistrikke. Aga mida Luxis pole on sinililled - olen neid ikka igal aastal otsinud, aga ei miskit (sestap kasvavadki nad mul ròdul potis :)).
Siit mòned pildid:
(Miskipàrast ei saa esimest pilti òigeks pòòrata, aga vast saab aru, et sellel on kujutatud purdel kykitavat Danielet :)
Uute matkareportaazhideni!
Meie àratasime oma jalgrattad talveunest paar nàdalat tagasi (kuigi vahepeal tuli taas lumi maha ja talveuni sai veidikene lisa). Igatahes, otsustasime ilma trotsida ja làksime oma kodumesti uudistama. Sandweiler on vàga hea koht matkasellidele, sest siit algavad paljud jagsi- ja jalgrattamatka rajad. Pyyame need kevadel-suvel kòik làbi uudistada. Esimese matka tegime "vanade veskite teel" (on yks selline rada, mille ààrde jààvad naaberkyla vanad vesiveskid). Tore oli - trehvasime ponisid, kasse-koeri, metskitsi ja pistrikke. Aga mida Luxis pole on sinililled - olen neid ikka igal aastal otsinud, aga ei miskit (sestap kasvavadki nad mul ròdul potis :)).
Siit mòned pildid:
Uute matkareportaazhideni!
Taas yle pika aja
Olete vist juba harjunud, et mul tekivad inspiratsiooniaugud ja sulg ei jookse... Aga siin ma nyyd jàlle olen :)
Selja taga on erakordselt pikk ja vastik talv (ega ta veel praegugi tàielikult taganenud pole - tàna jàlle miinuskraadid ja lumi maas). Tali oli siin Luxis seekord erakordselt kylm. Nii kylma ja lumerohket talve pole mina oma Luxi-elu jooksul nàinud.
See on nyyd minu 7. Luxi kevad...Mis on seekord erakordselt hiljaks jàànud. Muidu on ikka juba màrsti lòpp vàga soe ja vàrviline, aga sel aastal jàà ja lumi :( Kòigele lisaks ràsis jaanuaris-veeburaris Luxi rahvast hirmus viiruste laine. Olen muidu tugev kui purikas, aga seekord said viirused minustki jagu. Pòdesin oma 3 nàdalat...Uhh. ònneks saime vahepeal yhe Daniele sòbra kaudu mitu kastitàit "pàris apelsine" - otse Sitsiiliast. Tànu nendele oleme vapralt end màrtsi lòppu vedanud. Ja nyyd varsti pageme Itaaliasse pàikest otsima :) Aga sellest allpool pikemalt.
Meie maja tàitub vaikselt uute elanikega. Meie aga oleme juba vanad olijad. Nagu ka see kass (keda me Michoks kutsume - lihtsalt seepàrast, et kutsume kòiki kasse Michoks). Siin ta on, meie suur sòber:
Yks uus elanik on veel: mustasòstrapòòsas, mille 2 nàdalat tagasi laadalt ostsin lootuses, et saan ta juba ròdule pista. Aga no kus sa miinuskraadidega saad! Nyyd see pòòsas on juba toas tàies lehes...Ma lehtede pàrast ta yldse hankisingi - et saaks ikka kurke hapendada :) Aga ehk tulevad mòned marjad ikka ka, kui ma ta lòpuks ròdule panna saan. Siit idee Gertile: kas kasvatame sel aastal vòidu sòstraid? ;) Hoian teid sòstra-uudistega kursis.
Nyyd aga valmistume automatkaks Luxist Rooma. Start on reede hommikul. Esimese pàeva òhtuks kavatseme jòuda Firenzesse ning Toscanas paar pàeva ringi vaadata. Jàrgmise esmaspàeva òhtuks peame jòudma Rooma, sest komapàeval aidatakse seal keisrilòikega ilmale Daniele òetytar Noemi. Eht itaallaslikult koguneb seks puhuks kokku pere, et uut ilmakodanikku tervitada. Proovin taas vàikse arvuti kaasa vòtta, et ehk saab reisilt muljeid kirjutada. Aga nagu juba mitu korda on juhtunud, et pruugi reisil alati olla internetiyhendust. Aga ma yritan :)
Ilusaid kevadpyhi!
Selja taga on erakordselt pikk ja vastik talv (ega ta veel praegugi tàielikult taganenud pole - tàna jàlle miinuskraadid ja lumi maas). Tali oli siin Luxis seekord erakordselt kylm. Nii kylma ja lumerohket talve pole mina oma Luxi-elu jooksul nàinud.
See on nyyd minu 7. Luxi kevad...Mis on seekord erakordselt hiljaks jàànud. Muidu on ikka juba màrsti lòpp vàga soe ja vàrviline, aga sel aastal jàà ja lumi :( Kòigele lisaks ràsis jaanuaris-veeburaris Luxi rahvast hirmus viiruste laine. Olen muidu tugev kui purikas, aga seekord said viirused minustki jagu. Pòdesin oma 3 nàdalat...Uhh. ònneks saime vahepeal yhe Daniele sòbra kaudu mitu kastitàit "pàris apelsine" - otse Sitsiiliast. Tànu nendele oleme vapralt end màrtsi lòppu vedanud. Ja nyyd varsti pageme Itaaliasse pàikest otsima :) Aga sellest allpool pikemalt.
Meie maja tàitub vaikselt uute elanikega. Meie aga oleme juba vanad olijad. Nagu ka see kass (keda me Michoks kutsume - lihtsalt seepàrast, et kutsume kòiki kasse Michoks). Siin ta on, meie suur sòber:
Yks uus elanik on veel: mustasòstrapòòsas, mille 2 nàdalat tagasi laadalt ostsin lootuses, et saan ta juba ròdule pista. Aga no kus sa miinuskraadidega saad! Nyyd see pòòsas on juba toas tàies lehes...Ma lehtede pàrast ta yldse hankisingi - et saaks ikka kurke hapendada :) Aga ehk tulevad mòned marjad ikka ka, kui ma ta lòpuks ròdule panna saan. Siit idee Gertile: kas kasvatame sel aastal vòidu sòstraid? ;) Hoian teid sòstra-uudistega kursis.
Nyyd aga valmistume automatkaks Luxist Rooma. Start on reede hommikul. Esimese pàeva òhtuks kavatseme jòuda Firenzesse ning Toscanas paar pàeva ringi vaadata. Jàrgmise esmaspàeva òhtuks peame jòudma Rooma, sest komapàeval aidatakse seal keisrilòikega ilmale Daniele òetytar Noemi. Eht itaallaslikult koguneb seks puhuks kokku pere, et uut ilmakodanikku tervitada. Proovin taas vàikse arvuti kaasa vòtta, et ehk saab reisilt muljeid kirjutada. Aga nagu juba mitu korda on juhtunud, et pruugi reisil alati olla internetiyhendust. Aga ma yritan :)
Ilusaid kevadpyhi!
mercredi 30 janvier 2013
Kohtu virtuaalkülastus
Hoopis teisel teemal: Euroopa Liidu Kohtu kodulehel saab kohut ka virtuaalselt külastada: (klõpsata lingil ja valida avanevast loetelust viimane link "virtuaalkülastus". Piltidel on ka nooled ja muud ikoonid, millel klõpsates saate saalidesse siseneda ja koridorid uidata. Punastel liftiikoonidel klõpsates saate vahetada korruseid. Siin ma siis töötangi. Head kolamist! ;)
http://curia.europa.eu/jcms/jcms/Jo2_12551/?hlText=visite+virtuelle
Mari
vendredi 18 janvier 2013
Halloo!
Nii…uudiseid ehitusrindelt…
Internetti pole ikka veel (nagu paljusid muidki asju), sestap kirjutan kodus postituse valmis ja riputan blogisse siis, kui tòòle jòuan (vòi mòne hea inimese juurde, kes mind korraks oma arvuti taha lubab)J
Oleme oma uues eurokodus elanud nyydseks pea 3 nàdalat ja kui alguses oli mònus, siis nyyd hakkab nàrv juba veidi krussi minema…Ehitaja on ikka tòeline suslik ja Daniele kavatseb juba tarbijakaitsesse pòòrduda…seda ennekòike meie kurikuulsa bidee pàrast. Aga see on pikk jutt, mille ma vòib-olla mònes teises postituses kirja panen.
Praegugi on tuba tòòmehi tàis – yks paigaldab ukselinke (mille me tellisime juba juunis ja mis alles nyyd saabusid…) ja teine pusib aknakatete kallal (siinkandis on kasutusel elektri jòul yles-alla liikuvad katted, mis alatasa kinni kiiluvad ja ragisevad). Selgus, et meie kòige suurema akna kate ei toimi ja nyyd ootame spetsialisti…Pesumasinat saame kasutada ka alles tànasest, sest all pesuruumis oli uputus – kylmaga jààtusid ja lòhkesid torud, hm…)
Eraldi saaga on vannitoad, sest seal pole meil valamuid, valamukappe ja peegleid, puudu on ka dushiuks (mille me samuti juba juunis tellisime ja millega pidavat veel 6 nàdalalt minema…!!!) Daniele on natsalnikule juba nii palju helistanud, et meie pere on kindlasti juba liigitatud rubriiki “Hullud tàhenàrijad korteriomanikud”. Mina pyyan natukenegi asju siluda ja pakun tòòmeestele kohvi ;)
Muidu aga on meie uus kodukyla tore. Oleme tutvunud kohaliku jààtmesorteerimissysteemiga, kaubandusega, spordikeskusega, alevivalitsusega. Siin elab muide mitu eesti peret ja esmaspàeval olemegi juba kutsusutud òhtusòògile ;) Meie enda kodu aga veel uhkemaid vastuvòtte korraldada ei luba, sest igalpool vedeleb kaste ja nutsakaid. Keldriboks ja garaaz pole ka veel valmis, nii et elame praegu suvekummide, konservide, magamiskottide ja tòòriistade keskel.
Lahtipakkimise ja kola teemal: meie kolmest magamistoast yks on praegu kolikamber, mida me hellitavalt “tsirkuseks” vòi “camera degli errori” (vigade tuba) kutsume. Sest sinna on hetkel kuhjatud kòik, mis òieti kusagile ei sobitu. Seal on ka kòik lahtipakkimata kastid, milles arvasime hàdavajaliku kraami olevat, millest me aga 3 nàdalat puudust pole tundnud. Terve toatàis kraami, milleta saab suurepàraselt elada…Mis kraam see selline on??? Seda tuleb hakata tasapisi harvendama nagu kevadist porgandipeenart. Vòòrsil elades tiksub sul ikka kuklas tunne, et siia sa juuri ei aja ja pidama ei jàà. Niisiis on pidev kohvrite otsas elamise tunne ja tahaks, et tarbetut kola koguneks vòimalikult vàhe. Parem yldse mitte.
Tànaseks lòpetan. Pean varsti pasta keema panema ;) Kui eestlasele vòib òelda: Pane òlled kylma! Siis itaallased annavad oma peatsest kojusaabumisest teada lausega: Metti la pasta! (Pane pasta patta ;))
lundi 7 janvier 2013
Kòik kòik on uus jaanuarikuus...
Ma ei ole teid unustanud...Lihtsalt uues kodus pole veel internetti ja tòòl ei jòua blogida...Sestap peate veel veidi ootama, enne kui meie kolimisest ja uuest kodust lugeda saate. Aga praegu lyhidalt niipalju, et oleme nyyd Sandweileri asukad ja tàitsa mònus on ;)
Kirjutan...
Mari
Kirjutan...
Mari
Inscription à :
Articles (Atom)