Null-aed

Uude koju sissekolimise ajal tolmas meie maja ymber savisegune sea songermaa. Franco oli 7- ja Tuuli 5-aastane ning ma kibelesin vàga-vàga kasvòi veidikenegi seda jubedust kuidagi taltsutama. Isegi ju tahtsin juba hommikuti kastemàrjas rohus kòndida. Tuli varuda palju kannatust, et see soov tàituks. Kuna mina ootasin viimaseid kuid Annat, olles suur nagu elevant, ja kuna Daniele ei ole just kòige kogenum aiarajaja, siis tuli abi otsida. Kuidagi leidsime me itaallasest aedniku Lorenzo, kellel on oma firma ja koik vajalikud tòòriistad-taimed-masinad olemas. Kòigepealt tuli seda sea songermaad kuidagi puhastada, kobestada ja turgutada. Ysna pea tuli aga ilmsiks, et see on suuremat sorti ettevòtmine - maapind oli ehitusprahti tàis. Sealt tuli (ja tuleb siiani) vàlja uskumatus koguses telliskive, traati, kruusa, naelu, pudeleid, kilet, ebamààrasest materjalist ja ebamààrase kujuga igas suuruses objekte...millest kòige òòvastavam oli mingi suur roostes ketassae tera. Aednikel oli pisike kopa moodi asjandus ja sellega pidid nad ikka kòvasti meie aeda sonkima, et vàhemalt pealmine kiht puhtamaks saada. Hiljem selgus ka satelliitpiltidelt, et meie aiamaa oligi olnud ehitusprahi mahalaadimise koht. Siia kogu see praht siis ka pinnasesse peideti. Jube. Siiani leian suuri telliseid vòi kilet vòi muud sellist absoluuselt iga kord, kui millegi istutamiseks augu kaevan.

Pinnas veidi puhastatud, tuli siia juurde tuua tonnideviisi mulda. Ilmselgelt ei làinud me seda ise kusagilt tooma, vaid kasutasime ikka ja jàlle aedniku teenust. Eestis ma ilmselt teaks, kuidas ja kust midagi osta/tellida ja kuidas see koju toimetada. Siin aga ...parem jàta kòik asjatundjate hooleks. Kui muld ka kohal ja maha laotatud, tellisime muruvaiba. Seemnest kylvamine oleks vòtnud liiga kaua...Ilus muru! Aga kaks nàdalat ei tohtinud selle peale astuda. Katsu sa seda seletada 7- ja 5-aastasele! Kannatus tasus aga àra ja peagi oli meil ilus haljendav muru olemas! Jàrgmisena lasime panna piirdeaia meie ja naaberkruntide vahele. Rahakott sai tol suvel kyll kovasti vatti...aga ei saanud ju jàtta aeda rajamata.

Yks esimesi taimi meie uuel krundil oli màgimànd. Tòime selle ise oma autoga aiandist koju ja auto oli pàrast tillukesi àmblikke yleni tàis :) Mànniàmblikud :) Nyyd kasvab ta kenasti meie maja ees ja on kolme aastaga pàris suureks visanud. Veel sai esimesel ja teisel suvel istutatud fotiiniapòòsaid, kibuvitsu, kaks sirelit (lilla ja valge), sònajalgu. Kahele kitsale garaazitee-ààrsele ribale istutasin igasugu erineviad pòòsaid, millede nimesid ma ausalt òeldes enam ei màleta. Mingisusguseid tutte ja puhmaid istutasin ka. Lavendleid ja roose ka. Eriti ilus on yks roosipuu, mis kannab imelisi vanaroosasid òisi. Selle ostsin tàiesti ettekavatsematult meie kyla lillepoest. Eelmisel sygisel istutasin maja ette veel madaraid ning nyyd sel talvel valgeid lumeroose ja pisikese mimoosipòòsa.

Ja kuidas ma igatsen suuri puid! Màgimànniga ysna samal ajal istutasime maja ette pihlaka. Tòsi, see pole kyll veel vàga suur ja ega pihlakas vàga suureks kasvagi...Aga pihlakas peab maja ees olema! Ja kask...Kase istutasin mòòdunud sygisel, mòeldes oma armsale isale, kes laulis ikka: "Yks kask meil kasvas òuel, just majaukse ees..." Just majaukse ees kasvab ka meie kask. See teeb mind vàga ònnelikuks!

Vaata - sea songermaa juurest jòudsin pihlaka ja kase ja ònnetunde juurde! Aiarajamine teeb imesid :)

AED

 Mòtlesin, et blogida on tore ka Luxis olles, kui on millest kirjutada. Ja mida oleks huvitav ka teistel lugeda. 

On alles veebruar, aga minu rohenàpud juba hirmsasti sygelevad...Vàga palju kyll veel aias teha ei saa, aga aiast kirjutada saab kyll. Niisiis, teretulemast lugema minu pisikest aiablogi!

Eestis on veel talv, aga Luxis saabub kevad umbes kuu aega Eestist varem. Tàna, 2.veebruaril on taevas juba kòrgem ja òhus on vara-varakevade lòhna. Esimene lumikelluke on ka juba mu maja ees end mullast vàlja ajanud ja òie lahti lòònud! Pàikeselistes aianurkades on maapind tàitsa pehme ja saab istutada. Eile istutasin ymber kaks sòstrapòòsast ja tàna maja ette ilusasti òitseva mimoosi. Mul on seda pinda, mida oleks vaja tàis istutada, ikka kymnete ruutmeetrite jagu...

Aga noh, kyllap on lihtsalt istutamisest-niitmisest igav lugeda. Palju pònevam on kirjutada-lugeda aiapidamisest siinkandis yldisemalt. Sest see on ikka vàga teistmoodi, kui see, millega mina Eestis kasvanuna harjunud olen :)

Aga et koik ilusti algusest peale àra rààkida, nii nagu oli, tuleb alaustada sellest, kuidas me Danielega selle maja ostsime.

Nimelt on meie maja ehitatud meie endisest korteremajast paarisaja meetri kaugusele, kus varem laius ilus vaja viljapuuaed. Màletan, kuidas ikka neid puid imetlesin. Ilus roheline oaas keset tsementi. Ja siis hakkas arendaja siia maju ehitama - kokku sai neid siia 8. Kòik vanad puud peale yhe vòeti maha. See yks puu on naabermaja ees. Mul on nii kahju, et rohkem vanu puid kruntidele ei jàetud! Need oleksid nii ilusad ja vààrikad. Arendaja vòttis kòik lagedaks, sonkis maa yles ja - nagu hiljem selgus - tàitis pinnase ehitusprahiga. Haljastuse eest pidid koik vastsed majaomanikud ise hoolitsema. Ja yhe aia loomine tàiesti nullist ja sea songermaale on parasjagu aega, raha ja nàrve sòòv ettevòtmine. Siinne pinnas on roostekarva savine, raske, niiske, vàga raske kaevata. Sageli ei saagi mina mòne puu vòi pòòsa jaoks augu kaevamisega hakkama, sest pinnas on nii tihke ja kòva! Aga no, vàhemalt oma aed! Ja seda on meil siin umbes 200 ruutmeetri jagu. Eesti mòistes on see kyll vàiksemat sorti aiakene, aga siin Luxis on see suisa minipark :) Jàrgmises postituses juba sellest, kuidas me siis nullist alustasime ja mida koike selle kàigus juhtus :)

Kured làinud...

Oktoober. Leitsakus vaevlevast Salentost on jàànud ainult kauge soe màlestus, mis sygisvihmade ja esimese halla kàes aina jahtub ja jahtub...Aga ilus on see màlestus ikkagi.

Elu Luxis on vaikselt oma vanadesse ròòbastesse loksunud. Kool-lasteaed-muusikatunnid-ujumine-tòò-tòò-tòò...Ja igatsus millegi jàrele. Ma ei tea...see on vist mingi ugri-mugri geneetiline asi...Selline meeletu igatsus, mida kirjeldaks hàsti selline pilt:

Loomanahkadesse màssitud Viiking-naine astub ettevaatlikult mòòda oktoobrikuist rabarada, vibu òlal, noolekott puusal, kolletunud kòrred vastu sààri peksmas. Rabas on vaikne, hall, hahk, udu. Pruuniks tòmbubud maastikul mànglevad ainsate vàrvilaikudena tumeroheilisel sambavaibal tumepunased jòhvikad. Tuulevaikus. Korraga làbistab òhku kurblik karje - sookurgede hyyd. Igatsus.

Just selline on igatsus minu jaoks. Just see pilt. Just see hààl. Miks, ei tea.

Milline on Sinu igatsus? Mis vàrvi? Kus ta elab?

Mòtle...mòtelda on mònus :)

Kylapeod - sagre

 Salento suves on palju meelelahutust - lisaks rannamònudele, kontsertidele, paadisòitudele on siinkandis kombeks juuli ning augustis pidada kylapidusid, mida kutsutakse sagredeks. Pea iga kyla ja linn peab suve jooksul maha yhe vòi paar sellist pidu. Igal peol on oma kulinaarne teema, mille ymber menyy on ehitatud. On pasta, lihapalli, arbuusi, tigude, veini, viigimarja, kaktusvilja, jne veelpaljude kohalike hòrgutiste sagrasid. Yheks vàga populaarseks selliseks on hobuseliha sagra...vabandan kòigi hobustesòprade ees...

Sagra algab òhtul, kui on juba pimenenud ja òhk veidigi jahedam. Kyla peavàljakul ning seda ymbritsevatel tànavatel on pysti pandud lauad ja letid, tànavaid ehivad tulukesed, màngib muusika ning suured pannid-pajad-katlad auravad. Kilemytsikestega tàdikesed on hoos toidu vamistmise ning serveerimisega. Kassast tuleb lunastada tsekid, et nende eest tàdikestelt head-paremat saada. 

Lisaks peo pòhiteematoidule on igal sagral ka vòimalik syya kòrvakeste kujulist pastat tomatikastmes - orecchiette, òlis praetud taignapallikesi - pittule, grillitud kòògivilja, lihapallikesi - polpette, puuvilja, veini, òlut...nimekiri on ysna kirju :) Ja vàga maitsev. 

Armastan neid ka kohalike seas vàga populaarseid pidusid nende lihtsuse, autentsuse ja maitsvuse pàrast! Pyyame igal suvel vàhemalt paaril-kolmel sagral kàia.

Igal vàhegi endast lugu pidaval sagral kòlab ka pizzica - kohalik rahvusmuusika, mis on vàga tarantella sarnane. Viiul, akordion, suured tamburiinid ning lauljad paiskavad kuuma Salento òhe hypnotiseerivalt rytmilist meloodiat. Laval, muusikute kòrval tantsib pikas kleidis tumedajuukseline naine meeletut tantsu, mida osakvad ka paljud kohalikud ning alati ongi lava ees ka pealtvaatajatest tantsuvihtujad. Pizzica ja tarantella on osa Lòuna-Itaalia kultuurist ja pàrimusest. Legendi kohaselt hakkavad noored naised tantsima pàrast seda, kui on saanud tarantlilt hammustada ning pyyavad sedasi meeletult tantsides endast myrki vàlja saada. Selle màrksa argisem ja tegelik selgitus on aga, et vanasti olid naised meeste meelevallas, niivòrd kammitsetud, nende soovid, unistused ja ihad nii allasurutud, et selle vaimse vangistatuse tulemusel nad peaaegu hullusid ning hakkasid sellest vòrgust vàlja rabelema. Seda hakati seletama tarantli hammustusega, et mitte tegelikule pòhjusele tàhelepanu pòòrata. Ostsin tàna just raamatu, mis seda làhemalt selgitab. Nàhtuse nimi on tarantismo ja seda kàsitlevaid raamatuid on palju.    

Kuulake, vapustavalt hypnotiseeriv!

https://www.youtube.com/watch?v=N0f6DjJKns8

Fico d'India

 Salento kostitab suvel paljude maitsvate viljadega, aga minu lemmik on kaktusvili - fico d'India. See on lihtsalt nii ilus, huvitav ja maitsev. See kaktus vohab siin nagu Eestis nòges :) Viljad valmivad augusti keskel ning on mahlased ja magusad. Nende korjamine on aga ysna tyytu, kuna vilju katavad pisikesed, pea nàhtamatud okkad. Korjamisel vòiks kasutada kindaid, kui ei taha pàrast mitu pàeva peopesast okkaid vàlja nokkida.

Kaktusvili on nii omapàrane ja Salentole iseloomulik, et seda kujundit kasutatakse ka paljude erinevate kaunistuste, nòude ja ehete loomiseks.

Sellest, miks pidi àia auto kaljusel teel katki minema

 Eelmises postituses mainisin, et meie autosòit Leucast Santa Cesareasse kujunes plaanitust pikemaks. Et seda kenasti mòtestada, tuleb alustada sellest, et

Lecces, otse peavàljaku ààres on kuulus kohvik-pagariàri Martinucci, kust pakutakse patuselt ja ylemòistuse hàid pasticciottosid (need keedukreemitàidisega liivataignast pisikesd  pirukad, màletate?). Need teeb lisaks kvaliteedile eriliseks veel see, et klassikalisele vaniljekreemitàidisele lisaks valmistab Martinucci neid veel igasugu muude tàidistega (shokolaadikreem, pistaatsiakreem, kirsikreem jne). Pyha teavas, kui hea! Kord tòi yks sòbranna kylakostiks karbitàie erinevaid pasticciottosid ning sellest ajast saadik olen neid igatsenud. Mure oli siiani aga selles, et Lecces asuv Martinucci kohvik on alati puupysti rahvast tàis ning jàrjekord pikk. Mul pole olnud mahti oma jàrge oodata. Nii olengi leppinud nende igalpool pakutavate tavaliste pasticciottodega, Martinucci poole vaid igatsevalt ohates. Kuni selle pàevani, mil mu àia auto mootor keset teed jàrsku yles ytles. 

Saime veel napilt esimese teeààrse kohviku juurde keerata ja auto turvalisse parklasse lykata. Seniks kui mehed puksiiri tellisid, varjusime meie lastega sellesse kohvikusse. Ajaviiteks tellisime jààtist ja limpsi. Loen laual asuvailt salvràttidelt ning ka pisikese kohvikuputka seinalt nime Martinucci. Ja tòepoolest - tegemist on imetillukese satelliit- myygipunktiga, et ka siin kontsaotsa otsas (kus jàtkuvalt viibime) saaksid inimesed kvaliteetselt maiustada. Palun vàga - ilma igasuguse jàrjekorrata ja trygimata ootasid mind soojad pasticciottod, muidugi erinevate tàidistega. Oo, see seest veel ahjusooja sidrunikreemiga tàidetud ning pealt mandlilaastudega kaunistatud pisike pirukas, mis seal parklas minu kòhtu ràndas! Oo, ei jàtku sònu...

Nii et selleks pidigi àia auto poolel teel yles ytlema, et see ime minuni jòuaks ;) àial ja Danielel ei olnud muidugi sellest nii  suurt ròòmu. Auto sai parandusse puksiiritud ja meie jòudsime siiski ikka randa ka. Oh, neid pisikesi igapàevaseid imesid! :)

https://martinuccilaboratory.it/pasticciotti-2/

Santa Cesarea Terme ja Leuca ehk saapakontsa otsa ots

Manage taas silme ette Itaalia kaart ning asetage mòttes sòrm Itaalia saapa kontsa otsale. Seal on kirjas nimi Leuca. See on Itaalia saapakontsa kòige lòunapoolseim tipp, millest yhel pool myhab Ioonia ning teisel Aadria meri. Vahemere merede kohtumispaik. Ilus. Mystiline. Finibus Terrae. 

Kontsa otsa saabudes teeme 3-tunnise paadituuri Leuca rannikul. Seilame sujuvalt Aadria merest Ioonia merre. Mu mobiiltelefoni saabub sònum: Teretulemast Kreekasse! :) Siin on juba Kreeka mobiiliside piirkond :)Kaljune rannik on koopaid tàis uuristatud. Meie kapten Luca juhib vàikese mootorpaadi vaikselt ning kindlalt koobastele làhedale ning selgitab iga koopa eripàra ning nimesaamise lugu. Yhes kohas jàtame paadi seisma ning kòik teised peale minu, Anna ja Luca sulpsavad merre. Yks koobas on kahelt poolt avatud ning saab ujuda koopast pisikese ringiga làbi. Yhte teise jàlle saab korraks pea vee alla pistes vàikesest avausest sisse. Franco ja Daniele teevad seda ning seal vàlja tulles on Franco nàol maailma suurim naeratus - vàgev! Koopa sees on imeliselt ilus vàrvide màng. Mina ise kyll sinna minna ei julgenud, aga teiste kirjeldusest tundub see vàgev elamus. Paarist koopast on leitud eelajaloolise inimasustuse jàlgi - yks kalju sisse kinnitunud neandertali lapse purihammas ning mammuti luud. See annab tunnistust sellest, et need koopad pole mitte mere poolt uuristatud vaid need on olnud olemas juba palju aega enne seda, kui meri nendeni jòudis. 

Seni kuni teised vees sulistavad, valmistab Luca imelise kergusega meile kòigile aperitivo, mis koosneb vàikestest bruschettadest, melonist-arbuusist ning vahuveinist-limonaadist. Paadininas patjadel lesides ja vahuveini limpsates seilame pàikeseloojangusse ;) Mida peab Itaalia veel tegema, et mind endasse jàlle armuma panna:)? 

  Jàrgmisel pàeval:

Seisame Basilica Santuario di Santa Maria di Finibus Terrae (Finibus Terrae pyha basiilika ning kloostri kompleksi) terrassil. Hunnitu vaa

de sini-sinisele avarusele, mida ilmestavad pisi-pisikesed purjepaadi-tàpikesed. Oleme ysna privilegeeritult sisenenud kloostri territooriumile. Daniele isa tahab nimelt tervitada yhte oma tuttavat seal teenivat pyha òde. Teda pole kohal, kuid see-eest vòtab meid vastu yks teine kena nunn. Suundume tema jàrel kiriku kààrkambrisse. Ja peame kòik tunnistama, et see on vist kyll maailma ilusaim kààrkamber. Vòlvitud laega kambrikese kòrgetest akendest paistab vaid suur pàikeses sillerdav meri. Milline ilu! Milline rahu...Daniele isa loeb ette 4 nime - oma ema, oma abikaasa, oma venna ning minu isa - pyha òde paneb nimed kirja, maksame symboolse tasu ning ongi tagatud kadunukeste màlestamine yhel 8.septembril toimuval missal. See on viis, kuidas paluda kogukonnal oma lahkunud làhedaste eest palvetada. Missa lòpus toimuval yhisel palvusel loetakse nimed ette ning niiviisi jòuavad need yhised eestpalved pilvepiirile. Ilus. Muidugi saab seda teha ka kòikides teistes kirikutes, aga Dani isa Francesco usub Finibus Terrae missadel erilise vàe olevat. See on Francesco lemmikpaik kogu maailmas ning ta on otsustanud tulla kunagi siinse kloostri juures asuvasse vanadekodusse oma vanaduspàevi veetma. 

Syytame kirikus mòned kyynlad, peatume vàikeseks mòtiskluseks-palvuseks, ostame pisikesest poest mòned palvehelmed, sòòme jààtist (jah, Itaalias on jààtis inimòigus ning seda peab saama ka pyhakodade kylje all :)) ning vòtame suuna oma jàrgmisesse lemmikkohta Santa Cesarea Termesse. Pooletunnisest autosòidust saab paaritunnine, aga sellest juba eraldi postituses...;)

Santa Cesarea Terme on Daniele lemmipaik. Ja mis seal salata- ka minu. Pisike suvituskyla Ioonia mere kaljusel kaldal. Uhkete vàrviliste idamaiste mòjutustega hoonetega, vaikne, turistide hordidest pea puutumata.    

 

Igal suvel kàime siin korra vòi paar. Rendime pàikesevarju rannas Bagno Marino Archi  ning veedame suve ilusaimad hetked kaljude vahel sygavas vees sulistades. Lapsed ujuvad nagu kalad ja sukelduvad nagu hylged. Enamuse osa ajast veedavad nad maskidega vee all kalu ja merisiilikuid uurides. Ja muidugi igasugu platvormide ja rajatiste pealt vettehyppeid harjutades. Isegi vàike Anna teeb oma esimesed hyppemoodi asjad ;), kummijullad ymber kere. Ei karda ta sygavat vett ega kalu. Erinevalt minust, kes ma vàààààga ettevaatlikult kummijullast kinni hoides end sygavasse vette libistan ning yldiselt eelistan ujuda seal, kus jalad enam-vàhem pòhja ulatuvad. Selliseid kohti pole mòistagi palju. Aga tore on ikkagi :)

òhtul, kui rannatoolid tyhjaks jàànud ning pimedus maad vòtab, suundume rannarestorani, kus pakutakse parimat pizzat, mida mina eales sòònud olen. Ja ega teisedki road kehvad ole. Kòhud tàis, asume kodu poole teele. Hyvasti, Santa Cesarea! Kohumiseni jàrgmisel suvel!