Leviaugust väljas

Lubasin küll blogida, kuid ei tulnud selle pealegi, et vöin ühes tavalises Itaalia linnas sattuda täielikku mobiili- ja netilevi auku. Leidub veel selliseid maanurki...Ja löppkokkuvöttes on see ju väga tervislik! 

Otranto äärelinnas, kümne sammu kaugusel merest ei levi mitte kui midagi...peale hea tuju, meretuule ja hea söögi . Algul tegime küll paar hädist katset netiühendust saada, kuid tehnikapoes kehitasid suurest kuumusest loiud ja üksköiksed töötajad ölgu ja ütlesid, et vanalinnas levib wifi. Vötsime siis ühel öhtul arvuti vanalinna kaasa, istusime könniteeservale ning püüdsime ühendust saada, kuid asjatult. Löime käega ja elasime kaks nädalat öndsas eraldatuses :) Kui ole vaja kellelegi helistada, tegime seda siis, kui oma äärelinna eraldatusest välja saime. 

Nüüd olen tagasi Daniele sünnilinnas ning 2 nädalat pisikeses mereäärses linnas nimega Otranto on jäänud selja taha. Püüan tasapisi panna kirja oma muljed ja pikkamööda need siia teile üles riputada.

Siin on meeletult kuum. Ühel päeval oli päikese käes 42 kraadi ning isegi itaallased kannatasid. Kuumus muudab loiuks ning sunnib peale rütmi, millega ma harjunud pole. Köige kuumem on pärastlöunal, mis tähendab, et köik seisab - poed on kinni, inimesed on sulgunud kodudesse. Vöi on mere ääres, Mere ääres ilma päikesevarjuta ei saa, sest päike körvetab halastamatult. Nii ongi rannad pikitud täis päikesevarje ning nende alla loiult lebavaid inimesi. Aga Itaalia rannakultuurist mönes teises postituses.

Minusuguse pöhjmaalase jaoks on loid tegevusetus väljakannatamatu. Löuna - itaallased pugivad löunal köhu täis ning heidavad siis paariks tunniks päevaunele. Et kella 5-6 paiku taas kodudest välja tulla ja öhtusöögiks valmistuda. Puhkuse nimel kannatan sellise rütmi välja nädala ning muutun siis rahutuks. Tahaks midagi teha, korda saata! Muru niita, seenele minna, aeda värvida, kududa, rattaga söita, joosta...Sportimise vöid siin suvel unustada, sest sellises kuumuses on see täieöik piin. Nägin küll öhtupimeduses autoteedel sörkivaid inimesi, kuid see ei tundunud mulle väga turvaline...Üks esimesi asju, mida Luxi naastes teen - lähen jooksma! Söö-maga-päevita (st leba loiult päikesevarju all) reziim ei ole minu jaoks. Täitsa tore, et ülehomme varasügisesse ja halli Luxi naaseme :) Midagi pole teha - pöhjamaalaseks oled sündinud ja pöhjamaalaseks jääd. Järgmises postituses aga Itaalia rannakultuurist.