Nii…uudiseid ehitusrindelt…
Internetti pole ikka veel (nagu paljusid muidki asju), sestap kirjutan kodus postituse valmis ja riputan blogisse siis, kui tòòle jòuan (vòi mòne hea inimese juurde, kes mind korraks oma arvuti taha lubab)J
Oleme oma uues eurokodus elanud nyydseks pea 3 nàdalat ja kui alguses oli mònus, siis nyyd hakkab nàrv juba veidi krussi minema…Ehitaja on ikka tòeline suslik ja Daniele kavatseb juba tarbijakaitsesse pòòrduda…seda ennekòike meie kurikuulsa bidee pàrast. Aga see on pikk jutt, mille ma vòib-olla mònes teises postituses kirja panen.
Praegugi on tuba tòòmehi tàis – yks paigaldab ukselinke (mille me tellisime juba juunis ja mis alles nyyd saabusid…) ja teine pusib aknakatete kallal (siinkandis on kasutusel elektri jòul yles-alla liikuvad katted, mis alatasa kinni kiiluvad ja ragisevad). Selgus, et meie kòige suurema akna kate ei toimi ja nyyd ootame spetsialisti…Pesumasinat saame kasutada ka alles tànasest, sest all pesuruumis oli uputus – kylmaga jààtusid ja lòhkesid torud, hm…)
Eraldi saaga on vannitoad, sest seal pole meil valamuid, valamukappe ja peegleid, puudu on ka dushiuks (mille me samuti juba juunis tellisime ja millega pidavat veel 6 nàdalalt minema…!!!) Daniele on natsalnikule juba nii palju helistanud, et meie pere on kindlasti juba liigitatud rubriiki “Hullud tàhenàrijad korteriomanikud”. Mina pyyan natukenegi asju siluda ja pakun tòòmeestele kohvi ;)
Muidu aga on meie uus kodukyla tore. Oleme tutvunud kohaliku jààtmesorteerimissysteemiga, kaubandusega, spordikeskusega, alevivalitsusega. Siin elab muide mitu eesti peret ja esmaspàeval olemegi juba kutsusutud òhtusòògile ;) Meie enda kodu aga veel uhkemaid vastuvòtte korraldada ei luba, sest igalpool vedeleb kaste ja nutsakaid. Keldriboks ja garaaz pole ka veel valmis, nii et elame praegu suvekummide, konservide, magamiskottide ja tòòriistade keskel.
Lahtipakkimise ja kola teemal: meie kolmest magamistoast yks on praegu kolikamber, mida me hellitavalt “tsirkuseks” vòi “camera degli errori” (vigade tuba) kutsume. Sest sinna on hetkel kuhjatud kòik, mis òieti kusagile ei sobitu. Seal on ka kòik lahtipakkimata kastid, milles arvasime hàdavajaliku kraami olevat, millest me aga 3 nàdalat puudust pole tundnud. Terve toatàis kraami, milleta saab suurepàraselt elada…Mis kraam see selline on??? Seda tuleb hakata tasapisi harvendama nagu kevadist porgandipeenart. Vòòrsil elades tiksub sul ikka kuklas tunne, et siia sa juuri ei aja ja pidama ei jàà. Niisiis on pidev kohvrite otsas elamise tunne ja tahaks, et tarbetut kola koguneks vòimalikult vàhe. Parem yldse mitte.
Tànaseks lòpetan. Pean varsti pasta keema panema ;) Kui eestlasele vòib òelda: Pane òlled kylma! Siis itaallased annavad oma peatsest kojusaabumisest teada lausega: Metti la pasta! (Pane pasta patta ;))
Oi Mari, "Metti la pasta" on kohe nii armas ütlus, jätan selle meelde :) Kuigi Hugo suureks kurvastuseks meil kodus väga tihti just pastat ei tehta, noo vast max kord nädalas, ta saab nimelt lasteaias kaks korda nädalas makarone, nagu aamen kirikus, ning liiga palju pastat pole vist ka hea? Või mida Sina sellest arvad? Itaallased vist ikka konsumeerivad seda rohkem...
RépondreSupprimer