Noemi ja Adrianus

Pealkirjas mainitud isikud olid meie aprillikuise Itaalia reisi peategelasteks.

Noemi Maria - Daniele öetütar - sündis 3.aprillil. Ja minuga juhtus midagi, mida ma muidu varem (olles ainus laps) vöimalikuks ei pidanud - ma sain tädiks. Täieöiguslikuks tähtsaks tädiks. Itaalia kommete kohaselt olen Daniele abikaasana automaatselt tädi seisusesse töstetud, mis sest, et ma pole selle pisikese tirtsu veresugulane. Nii sain minagi önnitlusi ning tunnustust selle tähtsa rolli puhul. Milles see roll täpselt Itaalias seisneb, seda ma hakkan alles kompama. Niipalju kui näinud olen, on tädid-onud Itaalia peredes töepoolest tähtsad (aga seda ona nagunii ka köik teised laiema pereringi liikmed). Tihti ei saa suuremat lastega seltskonda vaadeldes aru, kelle omad on lapsed, keda köik täiskasvanud ühiselt kantseldavad - nii suur ja tugev on pere institutsioon. Vähemalt selles Itaalia osas, mida mina natuke lähemalt tunnen.
Niisiis tädi Mari.
Noemi saabumine oli loomulikult väga ilus. Aga sellega kaasnev...toitis minu love-hate suhet Itaalia perekonnaga. Ikka heas möttes, löppkokkuvöttes. Tähtsa sündmuse eel kogunes tuumikpere Rooma, Daniele öe koju. Siiani on minu jaoks müstika, kuidas öde sellega leppis (veelgi enam: see oli tema enda soov!) Rooma kodus, Via Picciano´l möllas noil päevil pidevalt pisike orkaan. Minu armas ämm rassis, higipull otsa ees - tegi päevad läbi süüa, kohe mitmeks päevaks korraga (pannes osa roogi sügavkülma, kust siis neid üksteise järel välja sulama tösta), koristas, tegi süüa, sulatas, koristas, tegi süüa, sulatas. Vahepeal ohkis, et nii hirmus palju on teha. Ning siis jälle tegi süüa ja koristas. Teda vaadates hakkasin mötlema, et meie, eestlased, ei kuluta söögitegemise ning söömise peale pootlki nii palju aega ja ometi saame söönuks...Vahe on vast selles, et meie ei ole nii nöudlikud ning meil pole nii palju kirjutamata reegleid kui neil. Töepoolest, nende reeglite järgi elamine ongi aeganöudev ning pereemad ei jöuagi muud, kui süüa teha, koristada ja triikida. Vähemalt on minul sellised kogemused oma Apuulia perest. Püüdsin ämma ikka aeg-ajalt aidata, kuid suutmata temaga sammu pidada ning nähes, et ta tegelikult naudib oma rolli, vaatasin pigem heatahtliku muigega pealt. Ja panin körva taha mitu head retsepti ;)
Noemi Mariat nägime esimest korda, kui ta oli köigest 4-tunnine...Palati uks oli pidevalt lahti, ümberringi kisa-kära, sugulased, kes köik kohe tirtsuga pilti teha tahtsid, keirsilöikest toibuv ema...Mötlesin, et on vist siiski päris hea, et me Itaalias ei ela...Keset seda kisa ja ülevoolavat röömu olin ma vist ainus (tuim pöhjamaalane nagu ma olen), kes aeg-ajalt Danielet varukast sikutas ja ütles, et ehk oleks targem nüüd peategelased toibuma jätta ja neil natuke hingata lasta. Daniele öde oli tänulik ning mina sain veidi aimu, milles vöiks seisneda minu tasakaalustav tädi roll.
Algul ajas mind see sagin kohutavalt närvi, kuid siis suutsin kuidagi näha selle sügavamat tähendust. See väike inimene on oma sünnihetkest saadik ümbritsetud tohutu turvavörgustikuga ning kogu pere - tädid-onud kaasaarvatud - teevad nüüdsest köik selleks, et talle saaks osaks niipalju hoolt ja tuge kui vöimalik.Väljaspool Itaaliat saadab söna la famiglia ikka tihti kerge irooniline muie - silme ette tuleb orkaanina mööda maja tuiskav ema/ämm, karm aga öiglane isa/äi, trobikond impulsiivseid lapsi ning terve tänavatäis sugulasi, kes oma nina su asjadesse topivad. Ja ega minu enda mehe pere sellest ka väga erine (väljaarvatud see, et mu äi ei ole sugugi karm). Aga see la famiglia on tohutult tähtis institutsioon, kellel on suur roll ja vastutus köigi oma liikmete eest. Kui selle ülevoolava tähelepanuga tasapisi harjuda, siis on tohtutult hea end kanda lasta ja la famiglia armastuse paistel peesitada. Mitte et Eestis seda armastust vähem oleks. Sugugi mitte! Vahe on vast selles, kuidas see väljendub. Vahemere viis tahab harjumist ning nöuab kannatlikkust ja oskust sügevamale vaadata. Kultuurishokke on elul ilmselt minu jaoks varuks edaspidigi ;)
Adrianusest, Firenzest, pihil käimisest ja muust järgmistes inspiratsioonipuhangutes.

Tädi Mari