Naljalugu

Mòni pàev tagasi kàisime perega beebipoes. Franco magas vankris nagu mishka, rahulolev ja ròòsa, minu kootud helesinine tekk peal. Vanker seisis teiste, myygilolevate vankrite kòrval ning meie Danielega olime paar sammu eemal. korraga astub vankri juurde lapseootel naine ning hakkab seal asjatama ja Francot katsuma, meile vàhimatki tàhelepanu pòòramata. Olen jahmunud ja ei jòua veel reageeridagi, kui naine kohkub tagasi ja kysib meie kàest (endal silmad imestusest suured kui tòllarattad), et kas see beebi on pàris, ta ju on soe ja liigutab!? Kuna Franco magas nii vaikselt ja òndsa nàoga seal myygiolevate vankrite keskel, oli naine esialgu arvanud, et see on nuku, kes demonstreerimiseks yhte vanrkisse pistetud, et kliendid saaksid uurida, mismoodi vankrit kasutada ja kuidas beebi seal sees paistab :):):) Naersime kòik natuke, vàljaarvatud peategelane ise, kes mònuga edasi magas (isegi siis, kui me talle proovimiseks mytse pàhe toppisime). Vat selline lugu ;)