Gurmee paradiis

Oleme nyydseks olnud siin pea 2 nàdalat. Meie yyrisuvila (meie merekodu, nagu Franco ytleb) asub rannast 5-minutise jalutuskàigu kaugusel, pisikeses suvituskylas nimega San Gennaro. See on veidi rààmas, aga mulle nyydseks juba pàris armsaks saanud paik. Paljud nàod on eelmistest suvedest tuttavad. See on lihtsa gurmee-paradiis (nagu absoluutselt iga Lòuna-Itaalia kyla, kus hea ja vàrske toit on inimòigus). Igal hommikul, pàikesetòusul vòib otse rannas osta olematute hindadega tomateid, kurke, ube, paprikaid, sidruneid, sibulaid, arbuuse, meloneid, aprikoose jne. Yhel hommikul ostsin pool kilo tomateid, neli suurt virsikut ja pool kilo pirne – 2 eurot ja 50 senti J Arbuusi kilo (0-kilomeeter) on 30 senti. Siinsamas asub ka pisike kalapood, saia-pood ja pizzeria ning pisike selvekauplus, kus myyakse kòike alates vàlgumihkliktest ja pàikesekreemist lòpetades lihalòikude ja juustukeradega. Seal seisavad riiulil kòrvuti rannamànguasjad ja kyynlad, kypsised ja lahustuv kohv, juuksekummid ja pastakad, kreemid ja pesunòòrid. Armastan sellised pisikesi poode! Tàpselt selline on ka nàiteks Keilas “meie pood” ehk Jòe tànava pood, kus on sellistele poodidele omane lòhn ning kust vòib osta rotimyrki ja shokolaadi, aiakyynldaid ja odavat konjakitJ See on nàhtus omaette ja siiralt loodan, et need poed kestavad edasi!

Peale poodide varustavad meid toiduga ka lahked naabrid ja sòbrad. Meie vastas, yle tànava suvitab pisike vanamehike nimega Felice (tòlkes ònnelikJ), kes juba kaks hommikut on oma aiamaalt tassinud meile tomateid, pommusid ja paprikaid. Ega mul eriti aega syya teha pole, aga see-eest teevad seda Dani ema ja tàdi, kes toovad meile kandikute ja ahjuvormide viisi igasugu hòrgutisi. Tunnen end siin kòògis saamatuna, sest ma pole vòtnud omaks siinsele rahvale omast kòògikultuuri (lòunaks ja òhtuks alati enne primo ehk pasta ning siis secondo ehk liha vòi kala). Pealegi ei ole mul laste kreemitamise ja pesemise ja magama panemise kòrvalt yldse aega mingeid sòòminguid planeerida. Las ta siis olla sel aastal veel nii! Lasen end poputada ja lasen lahti oma pisikesest perfektsionimist, et pean kòike ise jòudma. Mul on puhkus! J

Nyyd on meie toitmise enda missiooniks vòtnud ka Felice naine Miranda. Yleeile saime maiustada nende tytre 50.juubeli tordiga ja tàna saime lòunaks ylimaitsvaid tàidetud pommusid. Meie “oh mis te nyyd, poleks vaja olnud” peale naeratab ta siiralt: “Tegime lihtsalt suurema portsu, siis jagub J”.

Yks suur pluss “Armastan Itaaliat” lahtrisse J