Ood Rabarberile

Eelmises postituses kurtsin kòha üle ja tõepoolest - perearsti sõnul oli tegemist ägeda viirusliku köhaga...Olen sellest alles nyyd toibunud ja tegelikult on veel väike köhaköks praegugi sees...Aga niiapalju siis tervisest :) Tahtsin hoopis kirjutada rabarberist, sest on ju hooaeg! Rabarber on minu jaos palju enamat kui lihtsalt taim ja kypsetised. Rabarber on kõrge kerge taevas, lähenev suvevaheag, värske muru, kissell...Rabarber on vabadus! Kerged suvekingad, ööbikud. Koolivaheaja algus vanaema juures. Vanaema juures kasvas rabarber all-aias - see tähendab, et maja juurest tuli lipata mööda pisikest rada alla, aidast, saunast ja suurest vahtrast mööda, porgandipeenarde ja mustsõstrapõõsaste vahelt läbi varjulisse aeda. Tuli lõigata üsna juure lähedalt ning siis punaste varte sülemiga tagasi üles majja joosta. Lehed võis juba all-aias ära lõigata ning sinnasamma, kusagile muru sisse kompostiks jätta. Vanaema tegi pärmitaigna- vöi beseekooki. Minul ei tule see klassikaline beseekook kunagi välja. Ahjust tuleb välja üks nukker plönn...Aga eile tegin toorjuustu-rabarberu kokki ja vat see oli alles hea! Rabarberit jäi ylegi, nii et tegin kohe kisselli ka! Kui rabarberikisselli süües silmad kinni panna, siis tuleb ninna värselt niidetud muru lõhn silme ette maad katvad vahtraõied ja -ninad! (Mäletate vahtra-ninasid ?:) Meil Keilas kasvab rabarber kompostihunniku kõrval, nagu ikka kombeks:) Olgu kiidetud vanad head kompostihunnikud! Ma ei hakanud kisselli yldse Danielele pakkumagi, teades, et ta liigitab selle kohe imelike eesti-veidruste kategooriasse. Kuid kui ta uudishimulikult minult uuris, et mida ma seal tassist rüüpan, siis tekkis temas sportlik huvi ning pärast kerget degusteerimist arvas ta, et einoh, täitsa hea! Tervet tassitäit ta siiski ära ei joonud, minu õnneks- mulle rohkem jääb :) Kook aga maitses seevastu ka delikaatse maitsemeelega itaallasele. Rabarber oli paraku pärit turult, sest siin ei ole mul suurte vahtratega alla-aeda...Aga vähemalt oli see kellegi Luxi tädi aiast, niin et igati aus kaup. Jaa, rabarberis on midagi vabastavat! Rõõmsalt vastu suvistele seiklustele!

Esimene pààsuke

Mis mul ikka enda kaitseks òelda on, kui et olen lootusetult mitte-blogija tyyp...Nàhes aga, et on siiski neid, kes aeg-ajalt mu kàekàigu vastu huvi tunnevad, tahaks ikka nagu endast elu màrki anda. G, seda suuresti ka sinu eeskujul, sest sinu blogi on alati vàga pònev jàlgida. Mul veel hetkel vàga suuri seiklusi pole, aga varsti-varsti...;) Tànase pàeva uudis on, et ma vihkan endiselt kogu hingest màrtsikuud! Vabandan kòigi ees, kel sel pàeval synnipev...Lihtsalt olen màrtsiks alati energiast ja vitamiinitest tyhi, jumetu ja tujutu. Ja nyyd olen veel tagatipuks ka totaalselt kylmetanud! No ei kiskunud end kohe esimeste soojade ilmadega poolpaljaks nagu enamus luksemburglasi, aga ikka jàin haigeks. Kus see òiglus on?! Mòòdunud òòl vàhkresin unetult voodis kuni viimaks kell 2 see asi yle viskas ja làksin suurde tuppa tànast kohtuasja lugema...Haige, onju? Olin D peale vàga kade, sest tema magas òndsa und ja norskas magusasti. Nii et kui ma magama tagasi kobisin, pidin ma kòhimise ja nina nuuskamise vahel ka D-le kyynarnukiga obadusi jagama...Ohjah, ma ytlen, naised kannatavad ikka alati rohkem :) Midagi toredat on ikka ka - nàgin eile selle kevade esimest liblikat (Gerti, sinu endise kodu làhistel, muide;) - ja see oli kirju ;) Esimest unist mesimummu nàgin ka. Nii et Luxis on kevad ja viimased paar pàeva on suisa 17-19 kraadi olnud. Aga see ei leevenda veel mu antipaatiat selle kuu vastu...Màrts jààb màrtsiks.

Bregovic

Uhhuuuu! See, kes suutis mind taas blogima panna oli Goran Bregovic...systides tohutut eluròòmu ning tahet seda (ja ka teisi lahedaid hetki oma elust) jagada.

Neile, kes ei tea, kes on hr Bregovic: http://www.goranbregovic.rs/biography/

Ja siit mòned stiilinàited:

http://www.youtube.com/watch?v=HSyV9f98qcU

http://www.youtube.com/watch?v=UryNt3OhdJ4

Yhegi teise artisti kontserdil ei tòuse rahvas - siinkohal pean silmas pealtnàha viisakaid Luxi pintsaklipslasi - poole kontserdi pealt pysti, et ennastunustavalt tantsu vihtuda ja seda Luxi Filharmoonia suures saalis...Nii juhtus ka seekord (16.12.13). Meie ees mòllas yks vanemapoolne proua oma òlaràtti metsikult òhus lennutades, hàrrasmehed plaksutasid kaasa ja noorem publik kargles joovastuses :)
Soovitan kòigil kasvòi korra elus Bregovici kuulamas kàia. Uskuge mind - sellest saab meeletu energialaksu!

;)

Luxembourg.

Full stop.

Noemi ja Adrianus

Pealkirjas mainitud isikud olid meie aprillikuise Itaalia reisi peategelasteks.

Noemi Maria - Daniele öetütar - sündis 3.aprillil. Ja minuga juhtus midagi, mida ma muidu varem (olles ainus laps) vöimalikuks ei pidanud - ma sain tädiks. Täieöiguslikuks tähtsaks tädiks. Itaalia kommete kohaselt olen Daniele abikaasana automaatselt tädi seisusesse töstetud, mis sest, et ma pole selle pisikese tirtsu veresugulane. Nii sain minagi önnitlusi ning tunnustust selle tähtsa rolli puhul. Milles see roll täpselt Itaalias seisneb, seda ma hakkan alles kompama. Niipalju kui näinud olen, on tädid-onud Itaalia peredes töepoolest tähtsad (aga seda ona nagunii ka köik teised laiema pereringi liikmed). Tihti ei saa suuremat lastega seltskonda vaadeldes aru, kelle omad on lapsed, keda köik täiskasvanud ühiselt kantseldavad - nii suur ja tugev on pere institutsioon. Vähemalt selles Itaalia osas, mida mina natuke lähemalt tunnen.
Niisiis tädi Mari.
Noemi saabumine oli loomulikult väga ilus. Aga sellega kaasnev...toitis minu love-hate suhet Itaalia perekonnaga. Ikka heas möttes, löppkokkuvöttes. Tähtsa sündmuse eel kogunes tuumikpere Rooma, Daniele öe koju. Siiani on minu jaoks müstika, kuidas öde sellega leppis (veelgi enam: see oli tema enda soov!) Rooma kodus, Via Picciano´l möllas noil päevil pidevalt pisike orkaan. Minu armas ämm rassis, higipull otsa ees - tegi päevad läbi süüa, kohe mitmeks päevaks korraga (pannes osa roogi sügavkülma, kust siis neid üksteise järel välja sulama tösta), koristas, tegi süüa, sulatas, koristas, tegi süüa, sulatas. Vahepeal ohkis, et nii hirmus palju on teha. Ning siis jälle tegi süüa ja koristas. Teda vaadates hakkasin mötlema, et meie, eestlased, ei kuluta söögitegemise ning söömise peale pootlki nii palju aega ja ometi saame söönuks...Vahe on vast selles, et meie ei ole nii nöudlikud ning meil pole nii palju kirjutamata reegleid kui neil. Töepoolest, nende reeglite järgi elamine ongi aeganöudev ning pereemad ei jöuagi muud, kui süüa teha, koristada ja triikida. Vähemalt on minul sellised kogemused oma Apuulia perest. Püüdsin ämma ikka aeg-ajalt aidata, kuid suutmata temaga sammu pidada ning nähes, et ta tegelikult naudib oma rolli, vaatasin pigem heatahtliku muigega pealt. Ja panin körva taha mitu head retsepti ;)
Noemi Mariat nägime esimest korda, kui ta oli köigest 4-tunnine...Palati uks oli pidevalt lahti, ümberringi kisa-kära, sugulased, kes köik kohe tirtsuga pilti teha tahtsid, keirsilöikest toibuv ema...Mötlesin, et on vist siiski päris hea, et me Itaalias ei ela...Keset seda kisa ja ülevoolavat röömu olin ma vist ainus (tuim pöhjamaalane nagu ma olen), kes aeg-ajalt Danielet varukast sikutas ja ütles, et ehk oleks targem nüüd peategelased toibuma jätta ja neil natuke hingata lasta. Daniele öde oli tänulik ning mina sain veidi aimu, milles vöiks seisneda minu tasakaalustav tädi roll.
Algul ajas mind see sagin kohutavalt närvi, kuid siis suutsin kuidagi näha selle sügavamat tähendust. See väike inimene on oma sünnihetkest saadik ümbritsetud tohutu turvavörgustikuga ning kogu pere - tädid-onud kaasaarvatud - teevad nüüdsest köik selleks, et talle saaks osaks niipalju hoolt ja tuge kui vöimalik.Väljaspool Itaaliat saadab söna la famiglia ikka tihti kerge irooniline muie - silme ette tuleb orkaanina mööda maja tuiskav ema/ämm, karm aga öiglane isa/äi, trobikond impulsiivseid lapsi ning terve tänavatäis sugulasi, kes oma nina su asjadesse topivad. Ja ega minu enda mehe pere sellest ka väga erine (väljaarvatud see, et mu äi ei ole sugugi karm). Aga see la famiglia on tohutult tähtis institutsioon, kellel on suur roll ja vastutus köigi oma liikmete eest. Kui selle ülevoolava tähelepanuga tasapisi harjuda, siis on tohtutult hea end kanda lasta ja la famiglia armastuse paistel peesitada. Mitte et Eestis seda armastust vähem oleks. Sugugi mitte! Vahe on vast selles, kuidas see väljendub. Vahemere viis tahab harjumist ning nöuab kannatlikkust ja oskust sügevamale vaadata. Kultuurishokke on elul ilmselt minu jaoks varuks edaspidigi ;)
Adrianusest, Firenzest, pihil käimisest ja muust järgmistes inspiratsioonipuhangutes.

Tädi Mari

Jalgrataste talveuni

Oli kunagi yks sellise pealkirjaga lasteraamat...
Meie àratasime oma jalgrattad talveunest paar nàdalat tagasi (kuigi vahepeal tuli taas lumi maha ja talveuni sai veidikene lisa). Igatahes, otsustasime ilma trotsida ja làksime oma kodumesti uudistama. Sandweiler on vàga hea koht matkasellidele, sest siit algavad paljud jagsi- ja jalgrattamatka rajad. Pyyame need kevadel-suvel kòik làbi uudistada. Esimese matka tegime "vanade veskite teel" (on yks selline rada, mille ààrde jààvad naaberkyla vanad vesiveskid). Tore oli - trehvasime ponisid, kasse-koeri, metskitsi ja pistrikke. Aga mida Luxis pole on sinililled - olen neid ikka igal aastal otsinud, aga ei miskit (sestap kasvavadki nad mul ròdul potis :)).
Siit mòned pildid:

(Miskipàrast ei saa esimest pilti òigeks pòòrata, aga vast saab aru, et sellel on kujutatud purdel kykitavat Danielet :)
Uute matkareportaazhideni!

Taas yle pika aja

Olete vist juba harjunud, et mul tekivad inspiratsiooniaugud ja sulg ei jookse... Aga siin ma nyyd jàlle olen :)

Selja taga on erakordselt pikk ja vastik talv (ega ta veel praegugi tàielikult taganenud pole - tàna jàlle miinuskraadid ja lumi maas). Tali oli siin Luxis seekord erakordselt kylm. Nii kylma ja lumerohket talve pole mina oma Luxi-elu jooksul nàinud.
 See on nyyd minu 7. Luxi kevad...Mis on seekord erakordselt hiljaks jàànud. Muidu on ikka juba màrsti lòpp vàga soe ja vàrviline, aga sel aastal jàà ja lumi :( Kòigele lisaks ràsis jaanuaris-veeburaris Luxi rahvast hirmus viiruste laine. Olen muidu tugev kui purikas, aga seekord said viirused minustki jagu. Pòdesin oma 3 nàdalat...Uhh. ònneks saime vahepeal yhe Daniele sòbra kaudu mitu kastitàit "pàris apelsine" - otse Sitsiiliast.   Tànu nendele oleme vapralt end màrtsi lòppu vedanud. Ja nyyd varsti pageme Itaaliasse pàikest otsima :) Aga sellest allpool pikemalt.

Meie maja tàitub vaikselt uute elanikega. Meie aga oleme juba vanad olijad. Nagu ka see kass (keda me Michoks kutsume - lihtsalt seepàrast, et kutsume kòiki kasse Michoks). Siin ta on, meie suur sòber:

Yks uus elanik on veel: mustasòstrapòòsas, mille 2 nàdalat tagasi laadalt ostsin lootuses, et saan ta juba ròdule pista. Aga no kus sa miinuskraadidega saad! Nyyd see pòòsas on juba toas tàies lehes...Ma lehtede pàrast ta yldse hankisingi - et saaks ikka kurke hapendada :) Aga ehk tulevad mòned marjad ikka ka, kui ma ta lòpuks ròdule panna saan. Siit idee Gertile: kas kasvatame sel aastal vòidu sòstraid? ;) Hoian teid sòstra-uudistega kursis.

Nyyd aga valmistume automatkaks Luxist Rooma. Start on reede hommikul. Esimese pàeva òhtuks kavatseme jòuda Firenzesse ning Toscanas paar pàeva ringi vaadata. Jàrgmise esmaspàeva òhtuks peame jòudma Rooma, sest komapàeval aidatakse seal keisrilòikega ilmale Daniele òetytar Noemi. Eht itaallaslikult koguneb seks puhuks kokku pere, et uut ilmakodanikku tervitada. Proovin taas vàikse arvuti kaasa vòtta, et ehk saab reisilt muljeid kirjutada. Aga nagu juba mitu korda on juhtunud, et pruugi reisil alati  olla internetiyhendust. Aga ma yritan :)

Ilusaid kevadpyhi!