Nimest

Niisiis, meie poeg sai nimeks Franco. Ja mitte kurikuulsa Hispaania diktaatori jàrgi, vaid oma Itaalia vanaisa jàrgi. Pealegi oli see ainus nimi, mis meeldis nii mulle kui Danielele ning mis kòlab yhtviisi kenasti nii Itaalias kui Eestis. Jah, see on vàga vàga itaalia nimi, aga uskuge mind - yhele pisikesele poisiklutile nime leidmine, mis oleks olemas nii eesti kui itaalia keeles ja mis meeldiks mòlemale vanemale osutus uskumatult raskeks ylesandeks. Murdsime pàid pikki kuid. Mina pakkusin omalt poolt igasugu (enda meelest) toredaid nimesid - nagu nàiteks Bruno ja Emil - aga D oli vankumatu - tema poja nimeks pidi saama tema isa jàrgi Francesco (see on isa ametlik nimi, aga kòik kutsuvad teda Francoks). Minu muidu nii paindlik ja kompromissialdis mees osutus nime kysimuses tòeliseks jààrapeaks. Mina aga ei saanud lubada panna oma lapsele nime, mis oleks Eestis liiga vòòras ning keeruline kirjutada ja hààldada. Pidasime maha tuliseid vaidlusi...:) Lòpuks leidsime paari hea nòuandja abiga kompromissi - Franco. Aga... Pisikese kahtluseussi istutas hinge yks nòme arst, kes meie poja esimesel elupàeval mind vaatamas kàies teatas, et see on jube nimi, sest seda nime kandis yks kuri hispaanlane. No kas nii tohib òelda yhele vàrskele emale kòigest 6 tundi pàrast keisrist toibumist...!? kas YLEYLDSE tohib nii òelda?! Tundlik nagu ma olen, hakkasin kahtlema ning teisteltki arvamust kysima ja nii mònigi tunnistas, et esimese asjana tuleb meelde see ajalooline isik. Muidugi olin ma sellest tegelasest teadlik, kuid ei osanud ettegi kjutada, et see vòiks tekitada sellist reaktsiooni. Franco on Itaalias vàga levinud nimi, pealegi ilus, tugev, lyhike ja lihtne. Kahtluseuss nàris mu hinge mitu pàeva ja òòd ning kaalusime juba nime kerget muutmist nàiteks Frankiks...Kuid see on kuidagi lonkav ja lombakas...Pidasime nòu oma hea sòbra ja perekonna preestriga, kes puhkes naerma, kui oma kahtlusest talle rààkisime. Ta andis nimele oma ònnistuse ning kinnitas, et see on igati vààrikas ja sobilik nimi ning vòime saate kuu peale need, kes julgevad midagigi negatiivset diktaatori teemal iitsatada. Preestri ònnistus olemas, jàime oma valikule kindlaks - meie pisike Viiking (sest tundub, et temast tuleb suur, pikk ja blond vàgilane) kannab uhkelt nime Franco Ruggeri. Siinkohal ongi paslik teda ka teile esitleda:

Daniele tunnistas, et ta oli olnud nime valikul liiga jàik ja lubas, et kui meid peaks ònnistatama veel mòne pònniga, siis vòin valida nime mina ;)

Uus lehekylg. 2.septembril kell 13.24 saabus meie poeg Franco. Teda oodata oli ilus ja kerge. Tema saabumine aga oli pikk ja vàsitav, tòeline seiklus. 48 pikka tundi haiglas, mille jooksul kogesin elevust ja hirmu, valu ja vàsimust, epiduraali ja synnituse esilekutsumist, nutsin, naersin, nàgin 6 vahetust àmmaemandaid...Lòpuks oli poja synni juures sama àmmaemand, kes oli mu 31.augusti varahommikul haiglas vastu vòtnud. "Teid ma kyll siit enam loeida ei lootnud!" oli tema heatahtlik kommentaar mind nàhes. Nàgin 3 ilusat pàikesetòusu synnitustoa aknast. Akna taga oli ka kollane kraana, mis kauaks meelde jààb :) 3.pàeva hommikuks oli selge, et laps ei lasku syndimiseks piisavalt alla. Ultrahelis selgus, et tal oli nabanòòr ymber òla nagu turvavòò, mis takistas tal alla laskumast. Nii syndiski meie poeg kuninglikult keisrilòike abil. Olin valmistunud loomulikuks synnituseks, aga pojal olid oma reisiplaanid. Nii panigi ta turvavòò peale ja asus teele...Siit òppetund: vòid kyll valmistuda mingiks kindlaks stsenaariumiks, aga elul on sageli omad plaanid ja sinust sòltub vàhe. Peamine, et meie juures on terve ja tugev pònn ning et ka mina nyydseks toibunud olen. Keisrist taastumine on raskem, kui ma arvasin... Franco on suur unekott ja sòòdik. 2 nàdalaga on ta juurde vòtnud pea terve kilo. Vàrsketel vanematel polegi veel silmade ymber musti magamatuse-ròngaid, sest unekott magab òòsel rahulikult. Ei tea, kas see on alguse asi ja vaikus enne tormi vòi ongi meid ònnistatud unerikaste beebiòòdega. Saab nàha... Poja nimesaamisloost aga jàrgmises postituses. Teretulemast, kallis!

Ood Rabarberile

Eelmises postituses kurtsin kòha üle ja tõepoolest - perearsti sõnul oli tegemist ägeda viirusliku köhaga...Olen sellest alles nyyd toibunud ja tegelikult on veel väike köhaköks praegugi sees...Aga niiapalju siis tervisest :) Tahtsin hoopis kirjutada rabarberist, sest on ju hooaeg! Rabarber on minu jaos palju enamat kui lihtsalt taim ja kypsetised. Rabarber on kõrge kerge taevas, lähenev suvevaheag, värske muru, kissell...Rabarber on vabadus! Kerged suvekingad, ööbikud. Koolivaheaja algus vanaema juures. Vanaema juures kasvas rabarber all-aias - see tähendab, et maja juurest tuli lipata mööda pisikest rada alla, aidast, saunast ja suurest vahtrast mööda, porgandipeenarde ja mustsõstrapõõsaste vahelt läbi varjulisse aeda. Tuli lõigata üsna juure lähedalt ning siis punaste varte sülemiga tagasi üles majja joosta. Lehed võis juba all-aias ära lõigata ning sinnasamma, kusagile muru sisse kompostiks jätta. Vanaema tegi pärmitaigna- vöi beseekooki. Minul ei tule see klassikaline beseekook kunagi välja. Ahjust tuleb välja üks nukker plönn...Aga eile tegin toorjuustu-rabarberu kokki ja vat see oli alles hea! Rabarberit jäi ylegi, nii et tegin kohe kisselli ka! Kui rabarberikisselli süües silmad kinni panna, siis tuleb ninna värselt niidetud muru lõhn silme ette maad katvad vahtraõied ja -ninad! (Mäletate vahtra-ninasid ?:) Meil Keilas kasvab rabarber kompostihunniku kõrval, nagu ikka kombeks:) Olgu kiidetud vanad head kompostihunnikud! Ma ei hakanud kisselli yldse Danielele pakkumagi, teades, et ta liigitab selle kohe imelike eesti-veidruste kategooriasse. Kuid kui ta uudishimulikult minult uuris, et mida ma seal tassist rüüpan, siis tekkis temas sportlik huvi ning pärast kerget degusteerimist arvas ta, et einoh, täitsa hea! Tervet tassitäit ta siiski ära ei joonud, minu õnneks- mulle rohkem jääb :) Kook aga maitses seevastu ka delikaatse maitsemeelega itaallasele. Rabarber oli paraku pärit turult, sest siin ei ole mul suurte vahtratega alla-aeda...Aga vähemalt oli see kellegi Luxi tädi aiast, niin et igati aus kaup. Jaa, rabarberis on midagi vabastavat! Rõõmsalt vastu suvistele seiklustele!

Esimene pààsuke

Mis mul ikka enda kaitseks òelda on, kui et olen lootusetult mitte-blogija tyyp...Nàhes aga, et on siiski neid, kes aeg-ajalt mu kàekàigu vastu huvi tunnevad, tahaks ikka nagu endast elu màrki anda. G, seda suuresti ka sinu eeskujul, sest sinu blogi on alati vàga pònev jàlgida. Mul veel hetkel vàga suuri seiklusi pole, aga varsti-varsti...;) Tànase pàeva uudis on, et ma vihkan endiselt kogu hingest màrtsikuud! Vabandan kòigi ees, kel sel pàeval synnipev...Lihtsalt olen màrtsiks alati energiast ja vitamiinitest tyhi, jumetu ja tujutu. Ja nyyd olen veel tagatipuks ka totaalselt kylmetanud! No ei kiskunud end kohe esimeste soojade ilmadega poolpaljaks nagu enamus luksemburglasi, aga ikka jàin haigeks. Kus see òiglus on?! Mòòdunud òòl vàhkresin unetult voodis kuni viimaks kell 2 see asi yle viskas ja làksin suurde tuppa tànast kohtuasja lugema...Haige, onju? Olin D peale vàga kade, sest tema magas òndsa und ja norskas magusasti. Nii et kui ma magama tagasi kobisin, pidin ma kòhimise ja nina nuuskamise vahel ka D-le kyynarnukiga obadusi jagama...Ohjah, ma ytlen, naised kannatavad ikka alati rohkem :) Midagi toredat on ikka ka - nàgin eile selle kevade esimest liblikat (Gerti, sinu endise kodu làhistel, muide;) - ja see oli kirju ;) Esimest unist mesimummu nàgin ka. Nii et Luxis on kevad ja viimased paar pàeva on suisa 17-19 kraadi olnud. Aga see ei leevenda veel mu antipaatiat selle kuu vastu...Màrts jààb màrtsiks.

Bregovic

Uhhuuuu! See, kes suutis mind taas blogima panna oli Goran Bregovic...systides tohutut eluròòmu ning tahet seda (ja ka teisi lahedaid hetki oma elust) jagada.

Neile, kes ei tea, kes on hr Bregovic: http://www.goranbregovic.rs/biography/

Ja siit mòned stiilinàited:

http://www.youtube.com/watch?v=HSyV9f98qcU

http://www.youtube.com/watch?v=UryNt3OhdJ4

Yhegi teise artisti kontserdil ei tòuse rahvas - siinkohal pean silmas pealtnàha viisakaid Luxi pintsaklipslasi - poole kontserdi pealt pysti, et ennastunustavalt tantsu vihtuda ja seda Luxi Filharmoonia suures saalis...Nii juhtus ka seekord (16.12.13). Meie ees mòllas yks vanemapoolne proua oma òlaràtti metsikult òhus lennutades, hàrrasmehed plaksutasid kaasa ja noorem publik kargles joovastuses :)
Soovitan kòigil kasvòi korra elus Bregovici kuulamas kàia. Uskuge mind - sellest saab meeletu energialaksu!

;)

Luxembourg.

Full stop.

Noemi ja Adrianus

Pealkirjas mainitud isikud olid meie aprillikuise Itaalia reisi peategelasteks.

Noemi Maria - Daniele öetütar - sündis 3.aprillil. Ja minuga juhtus midagi, mida ma muidu varem (olles ainus laps) vöimalikuks ei pidanud - ma sain tädiks. Täieöiguslikuks tähtsaks tädiks. Itaalia kommete kohaselt olen Daniele abikaasana automaatselt tädi seisusesse töstetud, mis sest, et ma pole selle pisikese tirtsu veresugulane. Nii sain minagi önnitlusi ning tunnustust selle tähtsa rolli puhul. Milles see roll täpselt Itaalias seisneb, seda ma hakkan alles kompama. Niipalju kui näinud olen, on tädid-onud Itaalia peredes töepoolest tähtsad (aga seda ona nagunii ka köik teised laiema pereringi liikmed). Tihti ei saa suuremat lastega seltskonda vaadeldes aru, kelle omad on lapsed, keda köik täiskasvanud ühiselt kantseldavad - nii suur ja tugev on pere institutsioon. Vähemalt selles Itaalia osas, mida mina natuke lähemalt tunnen.
Niisiis tädi Mari.
Noemi saabumine oli loomulikult väga ilus. Aga sellega kaasnev...toitis minu love-hate suhet Itaalia perekonnaga. Ikka heas möttes, löppkokkuvöttes. Tähtsa sündmuse eel kogunes tuumikpere Rooma, Daniele öe koju. Siiani on minu jaoks müstika, kuidas öde sellega leppis (veelgi enam: see oli tema enda soov!) Rooma kodus, Via Picciano´l möllas noil päevil pidevalt pisike orkaan. Minu armas ämm rassis, higipull otsa ees - tegi päevad läbi süüa, kohe mitmeks päevaks korraga (pannes osa roogi sügavkülma, kust siis neid üksteise järel välja sulama tösta), koristas, tegi süüa, sulatas, koristas, tegi süüa, sulatas. Vahepeal ohkis, et nii hirmus palju on teha. Ning siis jälle tegi süüa ja koristas. Teda vaadates hakkasin mötlema, et meie, eestlased, ei kuluta söögitegemise ning söömise peale pootlki nii palju aega ja ometi saame söönuks...Vahe on vast selles, et meie ei ole nii nöudlikud ning meil pole nii palju kirjutamata reegleid kui neil. Töepoolest, nende reeglite järgi elamine ongi aeganöudev ning pereemad ei jöuagi muud, kui süüa teha, koristada ja triikida. Vähemalt on minul sellised kogemused oma Apuulia perest. Püüdsin ämma ikka aeg-ajalt aidata, kuid suutmata temaga sammu pidada ning nähes, et ta tegelikult naudib oma rolli, vaatasin pigem heatahtliku muigega pealt. Ja panin körva taha mitu head retsepti ;)
Noemi Mariat nägime esimest korda, kui ta oli köigest 4-tunnine...Palati uks oli pidevalt lahti, ümberringi kisa-kära, sugulased, kes köik kohe tirtsuga pilti teha tahtsid, keirsilöikest toibuv ema...Mötlesin, et on vist siiski päris hea, et me Itaalias ei ela...Keset seda kisa ja ülevoolavat röömu olin ma vist ainus (tuim pöhjamaalane nagu ma olen), kes aeg-ajalt Danielet varukast sikutas ja ütles, et ehk oleks targem nüüd peategelased toibuma jätta ja neil natuke hingata lasta. Daniele öde oli tänulik ning mina sain veidi aimu, milles vöiks seisneda minu tasakaalustav tädi roll.
Algul ajas mind see sagin kohutavalt närvi, kuid siis suutsin kuidagi näha selle sügavamat tähendust. See väike inimene on oma sünnihetkest saadik ümbritsetud tohutu turvavörgustikuga ning kogu pere - tädid-onud kaasaarvatud - teevad nüüdsest köik selleks, et talle saaks osaks niipalju hoolt ja tuge kui vöimalik.Väljaspool Itaaliat saadab söna la famiglia ikka tihti kerge irooniline muie - silme ette tuleb orkaanina mööda maja tuiskav ema/ämm, karm aga öiglane isa/äi, trobikond impulsiivseid lapsi ning terve tänavatäis sugulasi, kes oma nina su asjadesse topivad. Ja ega minu enda mehe pere sellest ka väga erine (väljaarvatud see, et mu äi ei ole sugugi karm). Aga see la famiglia on tohutult tähtis institutsioon, kellel on suur roll ja vastutus köigi oma liikmete eest. Kui selle ülevoolava tähelepanuga tasapisi harjuda, siis on tohtutult hea end kanda lasta ja la famiglia armastuse paistel peesitada. Mitte et Eestis seda armastust vähem oleks. Sugugi mitte! Vahe on vast selles, kuidas see väljendub. Vahemere viis tahab harjumist ning nöuab kannatlikkust ja oskust sügevamale vaadata. Kultuurishokke on elul ilmselt minu jaoks varuks edaspidigi ;)
Adrianusest, Firenzest, pihil käimisest ja muust järgmistes inspiratsioonipuhangutes.

Tädi Mari