Naljalugu

Mòni pàev tagasi kàisime perega beebipoes. Franco magas vankris nagu mishka, rahulolev ja ròòsa, minu kootud helesinine tekk peal. Vanker seisis teiste, myygilolevate vankrite kòrval ning meie Danielega olime paar sammu eemal. korraga astub vankri juurde lapseootel naine ning hakkab seal asjatama ja Francot katsuma, meile vàhimatki tàhelepanu pòòramata. Olen jahmunud ja ei jòua veel reageeridagi, kui naine kohkub tagasi ja kysib meie kàest (endal silmad imestusest suured kui tòllarattad), et kas see beebi on pàris, ta ju on soe ja liigutab!? Kuna Franco magas nii vaikselt ja òndsa nàoga seal myygiolevate vankrite keskel, oli naine esialgu arvanud, et see on nuku, kes demonstreerimiseks yhte vanrkisse pistetud, et kliendid saaksid uurida, mismoodi vankrit kasutada ja kuidas beebi seal sees paistab :):):) Naersime kòik natuke, vàljaarvatud peategelane ise, kes mònuga edasi magas (isegi siis, kui me talle proovimiseks mytse pàhe toppisime). Vat selline lugu ;)

1:0 Eesti kasuks

Francol on tema 18-aastaseks saamiseni nii Eesti kui Itaalia kodakondsus. Seejàrel peab ta valima, sest praegune Eesti seadus ei luba topeltkodakondsust. Loodetavasti on 18 aasta pàrast Eesti seadust muudetud...Olgu tulevikuga, kuidas on, aga praegu peame vormistama ta nii Eesti kui Itaalia kodanikuks ning hankima ka mòlema riigi passi ning ID-kaardi. See kòik on sissejuhatuseks loole, kuidas Eesti Itaaliale 1:0 àra tegi. Teemaks byrokraatia koorem ning ametnike harimatus. Làheb Daniele Itaalia Saatkonda Luxis ning registreerib Franco synni. Ametnikutàdi pilgutab silmi ja kysib, et kas Eesti on EL-is..Hm, vòiks ju oodata, et saatkonna tòòtaja on sellise nyydseks juba vàga vana uudisega kursis. Olgu, inimesi on igasuguseid. Làheb siis Daniele kuu mòòdudes uuesti saatkonda, et pojale passi ja ID-kaarti taotleda. Teda teenindav ametnik (ja mitte seesama, kes eelmine kord) pilgutab silmi ja kysib, et kas Eesti on EL-is...Hm...Ning saadab siis Daniele edasi jàrgmise ametniku juurde, kes samuti pilgutab silmi ja kysib, et kas Eesti on EL-is...No kuulge! Kas siis tòesti on Itaalia ametkondades NII harimatud inimesed...Ma saan aru, et autorendifirma tòòtaja ei tea, kas Eesti on EL-is (tòepoolest ei teadnud, kui ma ykskord autot rentisin), aga saatkond...!!! Olgu, loodan, et ametnike tàiendkoolitusi ka ikka aeg-ajalt tehakse...kui selleks eraldatud raha muidugi mujale kanditud pole... Kysib siis Daniele, kaua F dokumentidega aega làheb. Ametnik tuhnib veidi asjalikult paberites ning teatab siis murelikult, et hm, sellega vòib Itaalia poolelt probleeme ja viivitusi tulla. Ning lisab usaldusikult, et kui tahta kindlalt ja kiiresti, siis àrgu ta muretsegu, ka seda saab. Maksad veidi suurema summa - 160 eurot ja vòid kindel olla, et kòik toimib. Làhen siis mina Eesti konsuli juurde, kes lubab kuu ajaga Francole passi ja ID-kaardi teha. Kogu toiming maksab...20 eurot. Nii et praegu saab meie poeg ainult Eesti passi. 1:0 Eesti kasuks! Selle 160 euro eest (olen kindel, et leidub kodanikke, kes on sunnitud selle summa vàlja kàima) vòiks Itaalia Saatkond osta mòne toreda teatmiku EL kohta, et ametnikud saaksid kohvipausi ajal natuke oma teadmisi tàiendada. Mis aga kodakondsuse valimisse puutub, siis kui Eesti oma vastavat seadust ei muuda ja kui meie poeg tahab sòjavàeteenistusest kòrvale hiilida, siis vòib juhtuda, et ta valib Itaalia kodakondsuse. Aga ma pyyan teda ikka kasvatada Isamaa vaimus, ning laulan talle juba praegu patriootlikke laule. Nii et ehk on ta "tòeline mees" ja ikka viitsib aega teenida. Aga seda nàeme 18 aasta pàrast ;)

Vàgilane

Paar rida pònni-uudiseid: Eelmisel nàdalal lastearstil kàies selgus, et meie pònn kaalub juba 5 kilo ning on 57 cm pikk! Et siis yhe kuuga vòtnud juurde pea 2 kilo ning kasvanud 6 cm...Hm, kutsun teda hellitavalt Vàgilaseks. Eesti lapsed ongi siin tavaliselt muust rahvusest pònnidega vòrreldes suuremad. Ei tea, millest see tuleb. F puhul muidugi ei saa vàita, et ta pikkus tingimata Eesti geenidest oleks, sest tema Itaalia sugulaste seas on kyllalt pikka kasvu mehi-naisi. See on yllatav, sest olin ikka arvanud, et lòuna-itaallased on kòik vàiksed "jupid"...Danielegi on pikk ning pea kòik tema sòbrad on ka pikad ja sihvakad...Nahavàrv hakkab ka tal òige jumekaks minema. Tea, kas see on emapiimast vòi jàllegi Itaalia esiisadelt. Silmad on praegu veel hallikas-sinised. Mine siis vòta kinni, kellesse see laps rohkem on! Kui juhtute seda blogi lugema, siis palun kommenteerige, et millal teie lastel silmavàrv fikseerus. Oleks vàga pònev teada!

Tehnilised detailid ;)

Lugejate soovil (nagu meedias ikka òeldakse;) paar tehnilist tàpsustust vankrividina kohta. Vastates G-le ;) Vidin on vankri kylge kinnitatud meisterdamispoest ostetud puidust klòpsuga, mida muidu vist kasutatakse lutihoidja (vòi lutiketi) meisterdamiseks.

Vidinad ja kingitused

Katsikulisi on meil kàinud juba palju. Siin on kombeks vòimalikult varakult uus ilmakodanik yle vaadata. Kylalistega on saabunud ka palju toredaid kingitusi ;) Yks viimasel ajal vàga popp kingitus on màhkmetort (vt juuresolevat pilti):

Mina ise jòudsin enne Franco saabumist nii mòndagi vàlja mòelda ja meisterdada. Nàiteks sellise asja:

See ripub mul vankri kyljes. Pilve heegeldasin yhe netist leitud pildi jàrgi. Valgete ja mustade mummude sees on pisikesed kellukad, mis vankri liikudes vaikselt kòlisevad. Mulle tundub, et F-le see vàga meeldib. Mummud on valged ja mustad seepàrast, et pisikesed beebid pidavat algul eristama ainult neid kahte kontrastset vàrvi ning see pidi neile vàga stimuleerivalt mòjuma...Proovime...Franco hakkab juba vaikselt enda ymber uudistama ja pilku kinnitama. Neid mummusid uurib ta igatahes huviga. Vabandust, miskipàrast ei ònnestu mul neid fotosid òigeks pòòrata. Pòòrake siis oma pead ;)

Nimest

Niisiis, meie poeg sai nimeks Franco. Ja mitte kurikuulsa Hispaania diktaatori jàrgi, vaid oma Itaalia vanaisa jàrgi. Pealegi oli see ainus nimi, mis meeldis nii mulle kui Danielele ning mis kòlab yhtviisi kenasti nii Itaalias kui Eestis. Jah, see on vàga vàga itaalia nimi, aga uskuge mind - yhele pisikesele poisiklutile nime leidmine, mis oleks olemas nii eesti kui itaalia keeles ja mis meeldiks mòlemale vanemale osutus uskumatult raskeks ylesandeks. Murdsime pàid pikki kuid. Mina pakkusin omalt poolt igasugu (enda meelest) toredaid nimesid - nagu nàiteks Bruno ja Emil - aga D oli vankumatu - tema poja nimeks pidi saama tema isa jàrgi Francesco (see on isa ametlik nimi, aga kòik kutsuvad teda Francoks). Minu muidu nii paindlik ja kompromissialdis mees osutus nime kysimuses tòeliseks jààrapeaks. Mina aga ei saanud lubada panna oma lapsele nime, mis oleks Eestis liiga vòòras ning keeruline kirjutada ja hààldada. Pidasime maha tuliseid vaidlusi...:) Lòpuks leidsime paari hea nòuandja abiga kompromissi - Franco. Aga... Pisikese kahtluseussi istutas hinge yks nòme arst, kes meie poja esimesel elupàeval mind vaatamas kàies teatas, et see on jube nimi, sest seda nime kandis yks kuri hispaanlane. No kas nii tohib òelda yhele vàrskele emale kòigest 6 tundi pàrast keisrist toibumist...!? kas YLEYLDSE tohib nii òelda?! Tundlik nagu ma olen, hakkasin kahtlema ning teisteltki arvamust kysima ja nii mònigi tunnistas, et esimese asjana tuleb meelde see ajalooline isik. Muidugi olin ma sellest tegelasest teadlik, kuid ei osanud ettegi kjutada, et see vòiks tekitada sellist reaktsiooni. Franco on Itaalias vàga levinud nimi, pealegi ilus, tugev, lyhike ja lihtne. Kahtluseuss nàris mu hinge mitu pàeva ja òòd ning kaalusime juba nime kerget muutmist nàiteks Frankiks...Kuid see on kuidagi lonkav ja lombakas...Pidasime nòu oma hea sòbra ja perekonna preestriga, kes puhkes naerma, kui oma kahtlusest talle rààkisime. Ta andis nimele oma ònnistuse ning kinnitas, et see on igati vààrikas ja sobilik nimi ning vòime saate kuu peale need, kes julgevad midagigi negatiivset diktaatori teemal iitsatada. Preestri ònnistus olemas, jàime oma valikule kindlaks - meie pisike Viiking (sest tundub, et temast tuleb suur, pikk ja blond vàgilane) kannab uhkelt nime Franco Ruggeri. Siinkohal ongi paslik teda ka teile esitleda:

Daniele tunnistas, et ta oli olnud nime valikul liiga jàik ja lubas, et kui meid peaks ònnistatama veel mòne pònniga, siis vòin valida nime mina ;)

Uus lehekylg. 2.septembril kell 13.24 saabus meie poeg Franco. Teda oodata oli ilus ja kerge. Tema saabumine aga oli pikk ja vàsitav, tòeline seiklus. 48 pikka tundi haiglas, mille jooksul kogesin elevust ja hirmu, valu ja vàsimust, epiduraali ja synnituse esilekutsumist, nutsin, naersin, nàgin 6 vahetust àmmaemandaid...Lòpuks oli poja synni juures sama àmmaemand, kes oli mu 31.augusti varahommikul haiglas vastu vòtnud. "Teid ma kyll siit enam loeida ei lootnud!" oli tema heatahtlik kommentaar mind nàhes. Nàgin 3 ilusat pàikesetòusu synnitustoa aknast. Akna taga oli ka kollane kraana, mis kauaks meelde jààb :) 3.pàeva hommikuks oli selge, et laps ei lasku syndimiseks piisavalt alla. Ultrahelis selgus, et tal oli nabanòòr ymber òla nagu turvavòò, mis takistas tal alla laskumast. Nii syndiski meie poeg kuninglikult keisrilòike abil. Olin valmistunud loomulikuks synnituseks, aga pojal olid oma reisiplaanid. Nii panigi ta turvavòò peale ja asus teele...Siit òppetund: vòid kyll valmistuda mingiks kindlaks stsenaariumiks, aga elul on sageli omad plaanid ja sinust sòltub vàhe. Peamine, et meie juures on terve ja tugev pònn ning et ka mina nyydseks toibunud olen. Keisrist taastumine on raskem, kui ma arvasin... Franco on suur unekott ja sòòdik. 2 nàdalaga on ta juurde vòtnud pea terve kilo. Vàrsketel vanematel polegi veel silmade ymber musti magamatuse-ròngaid, sest unekott magab òòsel rahulikult. Ei tea, kas see on alguse asi ja vaikus enne tormi vòi ongi meid ònnistatud unerikaste beebiòòdega. Saab nàha... Poja nimesaamisloost aga jàrgmises postituses. Teretulemast, kallis!