Tahtest, 1.osa

Luksemburgis abiellumiseks peab olema raudne tahe ja kannatus.
Luksemburgis katoliiklikus kirikus abiellumiseks peab olema raudsemast raudsem tahe ja kannatus.

Alustagem algusest.
Köigepealt tuleb pöörduda linnavalitsusse, kust antakse loetelu toimingutest, mis tuleb teostada selleks, et suurhertsogiriigis abielluda.
Esimesteks toiminguteks on arstivisiidid. Punase Risti tädid vötavad vereproovi, et teha kindlaks, ega kandidaadid mönda koledat haigust ei pöe. Samuti määratakse veregrupp.
Seejärel tuleb teha tuberkuloositest. Nagu kooliajal. Mina pidin centre socio-medical uksi kulutama mitu korda, sest mul tekkis reaktsioon nagu alati...arstionu möötis joonlauaga punast laiku mu käsivarrel ja käskis tulla röntgenisse...mille käigus midagi ei avastatud, nagu alati.
Kui vajalikud testid tehtud, tuleb külastada oma kohalikku perearsti, kes väljastab raporti, mis kinnitab, et kandidaat on läbi vaadatud ja temaga on köik köige paremas korras ning ta on pere loomiseks valmis (mitte päris küll nende sönadega, aga möte jääb samaks). Hm.
Mötlesin hulk aega selle üle, miks see vajalik on ning kas mitte ei piisa teadmisest, et täiskasvanud inimene vastutab ise oma tervise eest ja ka  käitub vastutustundlikult. Perearst seletas, et need testid annavad inimesele vöimaluse oma tervislikust seisundist teadlikumaks saada. Ilmselt siis siinkandis ei usaldata inimese enda teadmisi oma ihu ja hinge kohta.
Arsti jah-söna käes, asusime ülejäänud dokumente koguma (sünnitöend, abieluvöime töemd, elukohatöend Luxi linnalt).
Saime möned päevad tagasi köik dokumedid kokku ning homme lähen linnavalitsusse meie abielu toimikut koostama.
Jätkub...