Tahtest, 2.osa

Sellest, miks katoliiklikuks laulatuseks peab olema raudsemast raudsem tahe ja kannatus.

Minust on saamas katoliiklane. Seda mitte abiellumise pàrast, vaid hoopis filosoofilisematel pòhjustel. Aga sellest juba mòni teine kord.
Kòigepealt pean saama ristitud. Ja see on palju keerulisem protsess, kui ma arvasin. Nimelt pole tàiskasvanu ristimine sama, mis lapse ristimine, sest tàiskasvanu peab nàitama, et ta tòepoolest on selleks valmis. Hm. Mis mòttes?
Olen juba mitu korda kàinud kohaliku itaalia kogukonna preestriga usu teemadel filosofeerimas. See on olnud vàga huvitav. Ning tasuta keelekursus pealekauba. Aga ristimise endani on veel pikk (ja okkaline) tee minna. Katoliiklikus kirikus ristitakse tàiskasvanuid lihavòtete ajal (vàhemalt siin Luxis). Minu ristimine toimub 7.aprilli keskòòl...valges ryys ja puha. Aga enne seda...tuleb mul mitmel pyhapàeval missa ajal rahva ette astuda ja nàidata, kui vàga ma ikka seda kòike tahan. Yks katsumus on juba selja taga. Nimelt pidin missa alguses asutma rahva ette, et preester mind tutvustada saaks. Pidin vastama, mida ma otsin ja miks. Preester ònnistas mind igati ja tegi muudkui ristimàrke. Lòpuks kingiti mulle pisike rist (millele pidin suud andma...) ja piibel. Rahvas kirikus plaksutas ja vaatas heldinult vaest patust idaeurooplast, kes nyyd ka lòpuks "òigeks inimeseks" saab...Mòne nàdala pàrast ootab ees juba teine katsumus - ònneks ma ei tea veel, mis ma seekord tegema pean...
Olin ikka arvanud, et usk ja ristimine on midagi sygavalt isiklikku. Tuleb aga vàlja, et yks catecumena (nii kutsutakse katoliiklikus kirikus tàiskasvanut, kes soovib ristitud saada) teatrist ja tàhelepanust ei pààse. See on vàga hàiriv, aga mis seal's ikka. Ise ma ju selle valisin. Jàrgmistest catecumena  katsumustest juba 26.veebruaril.

Kirikus abielluvad paarid peavad Luxis (vàhemalt Itaalia kogukonnas) tegema làb ka ettevalmistuskursuse. Hm. :) See ei olegi tegelikult nii hull, kui vòib nàida. Kursus koosneb 4-5 kohtumisest, millest vòtavad osa kòik  kàesoleval aastal abielluda soovivad paarid. Ja preester. Arutletakse selle yle, mis asi see abielu ikkagi on...See on mu meelest isegi mitteusklikele kasulik, kuna paneb kogu selle sagimise kòrval mòtlema, miks ma seda ikkagi tegelikult teen. Miks just nyyd ja miks kirikus? Jne. Katoliiklikult laulatatud abielu lahutada ei saa...vàljaarvatud erandjuhtudel. Nii et peab ikka olema vàga vàga kindel oma tahtes. Ja inimesed, kes kogu sellele byrokraatiale ja kiriku nòudmistele vastu peavad, seda ilmselt ka on.
Kirjutan sellest kòigest positiivses joones. See aga ei tàhenda, et mul aeg-ajalt juhe kokku ei jookseks. Vaikust ja rahu!
Ja musta leiba ;)