Uus

Ilusat alanud aastat, kallid!
Meie aasta algas...väga nömedalt. Aga vöib-olla hoopis tagantjärele möeldes hästi...? Saabusime Eestisse 30.dets südaööl. Minu süles magav Tuuli ja D süles uneraske Franco. Mu vanemate ja söbranna (vöi öigemini öe :)) abiga saime oma killavoori ja pesakonnaga Keilasse. Lapsed voodisse ja ise ka tuttu! Minu suule tuli maailma suurim naeratus - olen kodus! Nii hea! Nüüd saab kelgutada, sugulastel ja söpradel külas käia, hubastes kohvikutes istuda ja end varbaotsest pealaeni head ürgset pöhjamaist jöudu täis laadida!

Mnjah...

Järgmisel päeval hakkas Franco rääkima, et ta körv valutab...palavik, köha, nohu. 2. jaanuaril tuvastas lastearst paha körvapöletiku. Antibiootikumid, tubane reziim jms...Ok, Franco sai paari päevaga terveks. Ja siis hakkas Tuuli väga raskelt ja raginal hingama. Veetsime suisa 2 ööd lastehaiglas. Inhalatsioonid ja tilgutiga antibiootikumid. Diagnoos viiruslik bronheoliit (ilmselt töime selle Luxist kaasa). Olles harjunud Luxi heaoluühiskonna tervishoiusüsteemi ja alati vastutulelike, rahulike ja naeratavate tervishoiutöötajatega, oli see kogemus paras katsumus. Kui ödedelt riielda sain,et Tuulil kaks korda kanüül ära tuli, nutsin südamest. Ödede meelest oleksin pidanud nii ööl kui päeval silmatäitki magamata jälgima, et T tilgutit ära ei tömbaks...no mis valemiga? 9-kuune aktiivne beebi, kes end voodis püsti ajab ja muudkui tuuseldab...ja magamta ja väsinud ema...no mis valemiga??? Beebile toodi söögiks purgitoitu, mida ise koridori löpus mikrolaineahjus soojendamas pidin käima. Tuuli pidin siis üksi palatisse jätma, sest teda ei saanud ju tilgutiga kaasa tirida...ohjah. Aga peamine on, et Tuuli sai terveks ja tohime löpuks homme (nädal aega planeeritust hiljem) oma poistele Luxi järele söita. Kiitma pean aga oma siinset lastersti, kes alati abivalmis ja kättesaadav oli! Vähemalt tema :)

Aga...eile öösel ärkasin körvavalu peale...no ei!!! Kas nüüd löpuks haigestun mina??? Aga reisi enam edasi lükata ei saa ega taha. Nii et valuvaigistid käsipagasisse ja lennule!

Kirjutasin, et aasta algas nömedalt. Tegelikult aga olen saanud kummalisel kombel puhata ja end laadida, sest Eestis siiski on nii palju väge, et isegi 2 nädalat ainult haigete lastega kodus istudes saab jälle uut jöudu ja tarkust minna edasi eluga kodust kaugel...Nii et nagu ütles mu kadunud kullakallis vanaema: kes teab, milleks see jälle hea oli? ;)