Meie

Minu pisiked Eesti killukesed siin Kesk-Euroopas. Parim kingitus Eestile tema tàhtsal juubelil:

Kuulasime eile lastega Oleva Ehala muusikat filmist "Nukitsamees". Esimest korda. Lapsed polnud varem Ehala laule kuulnud, vòi vàhemalt tàhelepanelikult kuulanud. Ei tea, kas Franco tundis minu hinges helisevat igatsust, aga igatahes muutus ta korraga vàga mòtlikuks ja natuke nukraks. Me ei rààkinud. Vaikselt ronis ta mu sylle ja kallistas mind. Tòepoolest tundub, et Ehala muusikas on mingi tugev salapàrane kood, mis mòjub teatud hingelaadiga tegelastele :) Mòne aja pàrast ostustas vàike Franco,  et seda tunnet saab liiga palju ja vahetas CD-màngijas plaadi. Ega minagi saa Ehalat vàga palju jàrjest kuulata - tunnete karikas saab heas mòttes mòneks ajaks tàis. Ta oli tàiesti ise teiste plaatide seast yles leidnud plaadi Eesti loodushààltega (sest plaadi kaanele olid jooniststud kalad :), mutukasumin ja kào kukkumine yhel ilusal suvehommikul Vòrumaal Muike jàrve ààres. Jàllegi polnud ta seda varem kuulanud. Vàikemees oli lummatud: Mamma, Francole meeldib! Ja ta kuulas ja kuulas ja tuba tàitis ròòmus varasuvine rahu :) Kàgu kukkus, mutukad sumisesid ja meie olime seal jàrve ààres. Ja nii ilus on teada, et minu pisikeste Eesti killukeste hinges ja veres voolab see salapàrane kutse - mutukasumin ja kào kukkumine ilusas metsavaikuses:) Olin olnud vàga mures, kas ikka suudan seda edasi anda. Aga tundub, et selle eest on juba hoolitsetud:)

Oleme selgelt kòik osa sellest maagilisest maastikust ja tunnetusest, mida kirjeldab Mikita oma kirjutistes. Lòpuks ometi on keegi mulle lahti seletanud  minu koduigatsuse. Kui Mikita lainele juba saada, siis sealt maha saada on pea vòimatu - korraga avaneb maailm, millest sa koguaeg teadnud oled, ent mida sa kirjeldada pole osanud ja àratundmisròòm on tohtutult suur!

Ma usun, et eestlastel on tohutult tugev hòimutunne.
Ma usun, et Eesti ongi see maa, kus elavad haldjad - just metsajàrvede ààres ja kooreùraski nositud kuuselaantes :) Uskuge, see on maagiline maa!

Minu hòimule, elagu Eesti!

:)

Aga miks mitte?

Miks arvavad emad, et nende reeglid on alati mòttekad?

Francol on komme igal hommikul midagi lasteaeda kaasa vòtta, olgu selleks siis mòni raamat vòi mànguasi vòi kaks salvràtipakki (paar pàeva tagasi). Ta jàtab asjakese kenasti oma riiulisse ja kui ma talle òhtul jàrgi làhen, on ròòm suur, et see ikka veel alles on!

Mònikord aga on kaasavòetavad asjad natuke...suured...Paar pàeva tagasi tahtis F kaasa vòtta oma Muumi màhkmed. Terve paki. Olin resoluutne: "Ei, see on liiga suur! Seda ei vòta kaasa! Vòta kaks màhet - yks Muumitrooli pildiga ja teine Sniffi pildiga." Francole see variant ei sobinud. Làks lahti kòva kisa ja uksest vàlja saamine osutus vòimatuks. Puhisesin omaette, et nàe, mis kapriisne laps! Kell tiksus armutult ja mul oli kiire. Aga siis mòtlesin,et mis loogiline seletus keelab tervet pakki màhkmeid kaasa vòtmast (peale selle, et mina ytlen nii ja kòik!)? Tòepoolest, miks mitte? Kas see on ohtlik? Ei. Kas see on ebaviisakas? Ei. Niisiis, miks mitte. "
Ok, Franco, sa vòid kaasa vòtta terve paki Muumi màhmeid, aga siis istud ilusti vankrisse, et me kiiremini lasteaeda jòuaksime, ok?"
"Ok", vàikemees ohkab kergendatult. Jòuame yliheas tujus lasteaeda. Frano tahab paki yles oma ryhma kaasa vòtta, aga ma seletan rahulikult, et Muumid jààvad vankrisse tuttu ja ootavad Francot.
:) Kòik korras ja ei mingit stseeni.

Kui òhtul Frnacole lasteaeda jàrgi làhen, on ta esimene kysimus, et kas Muumid on ikka vankris. Seletan, et nad jàid vanaemaga koju. See vastus sobibja làheme ròòmsalt koju :)

Miks arvavad emad, et nad vòivad otsustada, et lapsed ei tohi vòtta vankrisse kaissu tervet màhkmepakki, kui see kellelegi kurja ei tee?
Tòepoolest, emad, laske lòdvaks! :)

Tavaline pàev

Nii umbes viimased 1,5 aastat on mu maailmas mòllanud nii tugevad orkaanid ja maavàrinad - loodusnàhtused, mille saab vòtta kokku yhe nimega - Franco (ja òige pisut viimasel ajal ka Tuuli), et on pàevi,  mil ei jàà kivi kivi peale ja on tunne, et iseennast tuleb hakata nullist ehitama...:) Aga see vist ongi emaks olemine - uue maailma loomine yhe uuesti ja uuesti...kuigi ideaalis tahaks olla vankumatu kui kalju...
Eks ma nii enne lapsi mòtlesingi  - minust saab rahulik ja kindlameelne, soe ja alati kannatlik (! yeah right!) ilus ema :) Ma ei kài kunagi plekkidega riiete ja pesemata juustega ringi. Ma ei pahanda kunagi. Ma jaksan alati lastega màngida ja nende und valvata. Ma panen paika kindlad reeglid ja minu lapsed ei làhe kunagi yle kàte...(Publik naerab!)
Tegelikkuses aga: haaran sageli kapist esimese ettejuhtuva pusa ja jooksen nàgugi pesemata Francot lasteaeda viima...kannatus katkeb, kui hàrra Terrible Two ei suvatse magada silmatàitki meie poolt pakutavat und ja tahab òòsel 2st 5ni legodega kolistada...reeglid on kyll mu peas paigas, aga sageli ei ole aega ega kannatust ega jòudu neid praktikas kohaldada...

Leidsin arvutist yhe tavalise pàeva kirjelduse, mis minu praegust argipàeva vàgagi tàpselt edasi annab :) Palun, siit ta tuleb:

"Òòsel magamata.

Àrkan Franco hyydmise peale. Nòuab pastat. Làheme putru keetma. Franco istub kòògitasapinnal ja nòuab leiba. Ròstime siis leiba. Leival murdub nurk àra, F vihastab ja viskab leiva pòrandale. Jonn làheb lahti.

Lòikan vormiga leivaviilust sydame. Ei aita. Keedan putru ja F aitab helbeid potti panna, pooled helbed muidugi pàrandale:) Jonn edasi.

Istume lauda. Ees on puder moosiga ja jogurt. F vihastab, kui Daniele tema laual asuvat màngubussi puudub. Sòòmisest ei tule miskit vàlja. Samal ajal istub beebi rahulikult oma toolis ja kròbistab oma pehmet raamatut. Mina tunnen end muldvanana..."

:):):)

Aga kòiges selles on midagi suurt ja vòimast, mis mind tohutult kasvatab. òpetaja ilmub, kui òpilane on valmis, eks?;) Mina, kes ma alati kirglikult elada tahan, nii et seda iga keharakuga tunda on, olengi nyyd keset màssavat ja kasvavat dzhunglit:) Ja see on yhtaegu hirmutav, vàsitav, aukartust tekitav, ilus, ja vaimustav! 

Uus

Ilusat alanud aastat, kallid!
Meie aasta algas...väga nömedalt. Aga vöib-olla hoopis tagantjärele möeldes hästi...? Saabusime Eestisse 30.dets südaööl. Minu süles magav Tuuli ja D süles uneraske Franco. Mu vanemate ja söbranna (vöi öigemini öe :)) abiga saime oma killavoori ja pesakonnaga Keilasse. Lapsed voodisse ja ise ka tuttu! Minu suule tuli maailma suurim naeratus - olen kodus! Nii hea! Nüüd saab kelgutada, sugulastel ja söpradel külas käia, hubastes kohvikutes istuda ja end varbaotsest pealaeni head ürgset pöhjamaist jöudu täis laadida!

Mnjah...

Järgmisel päeval hakkas Franco rääkima, et ta körv valutab...palavik, köha, nohu. 2. jaanuaril tuvastas lastearst paha körvapöletiku. Antibiootikumid, tubane reziim jms...Ok, Franco sai paari päevaga terveks. Ja siis hakkas Tuuli väga raskelt ja raginal hingama. Veetsime suisa 2 ööd lastehaiglas. Inhalatsioonid ja tilgutiga antibiootikumid. Diagnoos viiruslik bronheoliit (ilmselt töime selle Luxist kaasa). Olles harjunud Luxi heaoluühiskonna tervishoiusüsteemi ja alati vastutulelike, rahulike ja naeratavate tervishoiutöötajatega, oli see kogemus paras katsumus. Kui ödedelt riielda sain,et Tuulil kaks korda kanüül ära tuli, nutsin südamest. Ödede meelest oleksin pidanud nii ööl kui päeval silmatäitki magamata jälgima, et T tilgutit ära ei tömbaks...no mis valemiga? 9-kuune aktiivne beebi, kes end voodis püsti ajab ja muudkui tuuseldab...ja magamta ja väsinud ema...no mis valemiga??? Beebile toodi söögiks purgitoitu, mida ise koridori löpus mikrolaineahjus soojendamas pidin käima. Tuuli pidin siis üksi palatisse jätma, sest teda ei saanud ju tilgutiga kaasa tirida...ohjah. Aga peamine on, et Tuuli sai terveks ja tohime löpuks homme (nädal aega planeeritust hiljem) oma poistele Luxi järele söita. Kiitma pean aga oma siinset lastersti, kes alati abivalmis ja kättesaadav oli! Vähemalt tema :)

Aga...eile öösel ärkasin körvavalu peale...no ei!!! Kas nüüd löpuks haigestun mina??? Aga reisi enam edasi lükata ei saa ega taha. Nii et valuvaigistid käsipagasisse ja lennule!

Kirjutasin, et aasta algas nömedalt. Tegelikult aga olen saanud kummalisel kombel puhata ja end laadida, sest Eestis siiski on nii palju väge, et isegi 2 nädalat ainult haigete lastega kodus istudes saab jälle uut jöudu ja tarkust minna edasi eluga kodust kaugel...Nii et nagu ütles mu kadunud kullakallis vanaema: kes teab, milleks see jälle hea oli? ;)

2-aastase avastused

Franco vaatab taevas pilvi ja teatab: "Mamma, màà-màà!"
:):):) Ilma, et me kunagi oleks talle pilvelammastest rààkinud...Uskumatult terased, need 2-aastased nòòbid!

Usaldus

Mis on USALDUS?

Usaldus on pisikesed rusikasse surutud kàed, sygavad ja targad lapsesilmad. Usaldus on vàike soe olevus sinu kaisus nohisemas. Nii habras ent ometi nii julge. Mòtlen, et maailma syndimine on kòige suurem julgustykk siin elus. See ilus ja puhas hingeke usaldab end tàielikult minu hoolde. Ta usaldab mind niivòrd, et on valinud mind miljardite teiste hulgast oma emaks. See on kòige suurem au, mis mulle yldse osaks vòib saada!
Aitàh, Franco ja Tuuli selle au ja ròòmu eest!

Murphy seadus emadele

Kòik emad on kindlasti kogenud, et Murphy seadus kehtib eriti tugevalt just neile. Olen minagi seda omal nahal tunda saanud ;)

Yks kindel seadus on, et beebi màhet tuleb vahetada kindlasti kòige ebasobivamal hetkel. Nàiteks: beebi pole juba mitu pàeva kakanud ja ees on lennureis. Olen mureta ja rahul mòttega, et ees on kakavaba reis, sest kui tòenàoline on, et ta kavatseb just selle 2 tunnise lennu ajal seda teha. Aga just seda ta kavatseb! Poole lennu peal kostub pahaendilist purinat ja hakkab levima tuttavat lòhna...Tubli isana otsustab Daniele ise minna lennuki WC-sse màhet vahetama. Ja siis hakkab tòòle topelt Murphy seadus. Tekib turbulents ning lennuki WC suletakse. Wc-sse teel olnud Daniele kamandatakse tagasi istuma. Beebil hakkab ebamugav ning tema riided hakkavad selja pealt kollakaks tòmbuma...Pàrast 20 minutit ootamist beebi nutu taustal otsustab Daniele oma poja òiguste eest seista ning murrab end siiski lennuki WC-sse (stjuuardess kyll hoiatab, et see on tema enda vastutusel). Ettenàgeliku emana oln siiski kàsipagasisse kaasa pakkinud puhtad vahetusriided. Lòpuks saab kòik korda, beebi puhtaks ja reis vòib jàtkuda. Ja Murphy seadus kehtib ka òhus, MOTT (ehk mida oligi tarvis tòestada).

Teine raudne seadus on, et beegi jààb haigeks just siis, kui plaanis on tore vàljasòit. Ema on mitu kuud oodanud, et saaks korraks yle hulga aja minna mònda uut paika avastama ja mònes toreda spas oma vàsinud konte soojendada, sama ajal kui isa beebiga jalutab. Isal on ka yle hulga aja mitu vaba pàeva, kòik tundub tore! Vàljasòidu pàeval on aga beebil palavik ja kòha...reis jààb àra. Ehk siis me ei sòitnudki Schwarzwaldi, kuulus tort jààb sòòmata ja kàokell ostmata...seekord.

See-eest oleme kodus, vàrvime mune ja ravime kòha. ònneks kestis haigus vaid paar pàeva ja F on jàlle ròòmius ja ròòsa.