Aga miks mitte?

Miks arvavad emad, et nende reeglid on alati mòttekad?

Francol on komme igal hommikul midagi lasteaeda kaasa vòtta, olgu selleks siis mòni raamat vòi mànguasi vòi kaks salvràtipakki (paar pàeva tagasi). Ta jàtab asjakese kenasti oma riiulisse ja kui ma talle òhtul jàrgi làhen, on ròòm suur, et see ikka veel alles on!

Mònikord aga on kaasavòetavad asjad natuke...suured...Paar pàeva tagasi tahtis F kaasa vòtta oma Muumi màhkmed. Terve paki. Olin resoluutne: "Ei, see on liiga suur! Seda ei vòta kaasa! Vòta kaks màhet - yks Muumitrooli pildiga ja teine Sniffi pildiga." Francole see variant ei sobinud. Làks lahti kòva kisa ja uksest vàlja saamine osutus vòimatuks. Puhisesin omaette, et nàe, mis kapriisne laps! Kell tiksus armutult ja mul oli kiire. Aga siis mòtlesin,et mis loogiline seletus keelab tervet pakki màhkmeid kaasa vòtmast (peale selle, et mina ytlen nii ja kòik!)? Tòepoolest, miks mitte? Kas see on ohtlik? Ei. Kas see on ebaviisakas? Ei. Niisiis, miks mitte. "
Ok, Franco, sa vòid kaasa vòtta terve paki Muumi màhmeid, aga siis istud ilusti vankrisse, et me kiiremini lasteaeda jòuaksime, ok?"
"Ok", vàikemees ohkab kergendatult. Jòuame yliheas tujus lasteaeda. Frano tahab paki yles oma ryhma kaasa vòtta, aga ma seletan rahulikult, et Muumid jààvad vankrisse tuttu ja ootavad Francot.
:) Kòik korras ja ei mingit stseeni.

Kui òhtul Frnacole lasteaeda jàrgi làhen, on ta esimene kysimus, et kas Muumid on ikka vankris. Seletan, et nad jàid vanaemaga koju. See vastus sobibja làheme ròòmsalt koju :)

Miks arvavad emad, et nad vòivad otsustada, et lapsed ei tohi vòtta vankrisse kaissu tervet màhkmepakki, kui see kellelegi kurja ei tee?
Tòepoolest, emad, laske lòdvaks! :)