Kured làinud...

Oktoober. Leitsakus vaevlevast Salentost on jàànud ainult kauge soe màlestus, mis sygisvihmade ja esimese halla kàes aina jahtub ja jahtub...Aga ilus on see màlestus ikkagi.

Elu Luxis on vaikselt oma vanadesse ròòbastesse loksunud. Kool-lasteaed-muusikatunnid-ujumine-tòò-tòò-tòò...Ja igatsus millegi jàrele. Ma ei tea...see on vist mingi ugri-mugri geneetiline asi...Selline meeletu igatsus, mida kirjeldaks hàsti selline pilt:

Loomanahkadesse màssitud Viiking-naine astub ettevaatlikult mòòda oktoobrikuist rabarada, vibu òlal, noolekott puusal, kolletunud kòrred vastu sààri peksmas. Rabas on vaikne, hall, hahk, udu. Pruuniks tòmbubud maastikul mànglevad ainsate vàrvilaikudena tumeroheilisel sambavaibal tumepunased jòhvikad. Tuulevaikus. Korraga làbistab òhku kurblik karje - sookurgede hyyd. Igatsus.

Just selline on igatsus minu jaoks. Just see pilt. Just see hààl. Miks, ei tea.

Milline on Sinu igatsus? Mis vàrvi? Kus ta elab?

Mòtle...mòtelda on mònus :)