lundi 13 février 2017

Tavaline pàev

Nii umbes viimased 1,5 aastat on mu maailmas mòllanud nii tugevad orkaanid ja maavàrinad - loodusnàhtused, mille saab vòtta kokku yhe nimega - Franco (ja òige pisut viimasel ajal ka Tuuli), et on pàevi,  mil ei jàà kivi kivi peale ja on tunne, et iseennast tuleb hakata nullist ehitama...:) Aga see vist ongi emaks olemine - uue maailma loomine yhe uuesti ja uuesti...kuigi ideaalis tahaks olla vankumatu kui kalju...
Eks ma nii enne lapsi mòtlesingi  - minust saab rahulik ja kindlameelne, soe ja alati kannatlik (! yeah right!) ilus ema :) Ma ei kài kunagi plekkidega riiete ja pesemata juustega ringi. Ma ei pahanda kunagi. Ma jaksan alati lastega màngida ja nende und valvata. Ma panen paika kindlad reeglid ja minu lapsed ei làhe kunagi yle kàte...(Publik naerab!)
Tegelikkuses aga: haaran sageli kapist esimese ettejuhtuva pusa ja jooksen nàgugi pesemata Francot lasteaeda viima...kannatus katkeb, kui hàrra Terrible Two ei suvatse magada silmatàitki meie poolt pakutavat und ja tahab òòsel 2st 5ni legodega kolistada...reeglid on kyll mu peas paigas, aga sageli ei ole aega ega kannatust ega jòudu neid praktikas kohaldada...

Leidsin arvutist yhe tavalise pàeva kirjelduse, mis minu praegust argipàeva vàgagi tàpselt edasi annab :) Palun, siit ta tuleb:

"Òòsel magamata.
Àrkan Franco hyydmise peale. Nòuab pastat. Làheme putru keetma. Franco istub kòògitasapinnal ja nòuab leiba. Ròstime siis leiba. Leival murdub nurk àra, F vihastab ja viskab leiva pòrandale. Jonn làheb lahti.
Lòikan vormiga leivaviilust sydame. Ei aita. Keedan putru ja F aitab helbeid potti panna, pooled helbed muidugi pàrandale:) Jonn edasi.

Istume lauda. Ees on puder moosiga ja jogurt. F vihastab, kui Daniele tema laual asuvat màngubussi puudub. Sòòmisest ei tule miskit vàlja. Samal ajal istub beebi rahulikult oma toolis ja kròbistab oma pehmet raamatut. Mina tunnen end muldvanana..."

:):):)
Aga kòiges selles on midagi suurt ja vòimast, mis mind tohutult kasvatab. òpetaja ilmub, kui òpilane on valmis, eks?;) Mina, kes ma alati kirglikult elada tahan, nii et seda iga keharakuga tunda on, olengi nyyd keset màssavat ja kasvavat dzhunglit:) Ja see on yhtaegu hirmutav, vàsitav, aukartust tekitav, ilus, ja vaimustav! 


lundi 16 janvier 2017

vendredi 13 janvier 2017

Uus

Ilusat alanud aastat, kallid!
Meie aasta algas...väga nömedalt. Aga vöib-olla hoopis tagantjärele möeldes hästi...? Saabusime Eestisse 30.dets südaööl. Minu süles magav Tuuli ja D süles uneraske Franco. Mu vanemate ja söbranna (vöi öigemini öe :)) abiga saime oma killavoori ja pesakonnaga Keilasse. Lapsed voodisse ja ise ka tuttu! Minu suule tuli maailma suurim naeratus - olen kodus! Nii hea! Nüüd saab kelgutada, sugulastel ja söpradel külas käia, hubastes kohvikutes istuda ja end varbaotsest pealaeni head ürgset pöhjamaist jöudu täis laadida!

Mnjah...

Järgmisel päeval hakkas Franco rääkima, et ta körv valutab...palavik, köha, nohu. 2. jaanuaril tuvastas lastearst paha körvapöletiku. Antibiootikumid, tubane reziim jms...Ok, Franco sai paari päevaga terveks. Ja siis hakkas Tuuli väga raskelt ja raginal hingama. Veetsime suisa 2 ööd lastehaiglas. Inhalatsioonid ja tilgutiga antibiootikumid. Diagnoos viiruslik bronheoliit (ilmselt töime selle Luxist kaasa). Olles harjunud Luxi heaoluühiskonna tervishoiusüsteemi ja alati vastutulelike, rahulike ja naeratavate tervishoiutöötajatega, oli see kogemus paras katsumus. Kui ödedelt riielda sain,et Tuulil kaks korda kanüül ära tuli, nutsin südamest. Ödede meelest oleksin pidanud nii ööl kui päeval silmatäitki magamata jälgima, et T tilgutit ära ei tömbaks...no mis valemiga? 9-kuune aktiivne beebi, kes end voodis püsti ajab ja muudkui tuuseldab...ja magamta ja väsinud ema...no mis valemiga??? Beebile toodi söögiks purgitoitu, mida ise koridori löpus mikrolaineahjus soojendamas pidin käima. Tuuli pidin siis üksi palatisse jätma, sest teda ei saanud ju tilgutiga kaasa tirida...ohjah. Aga peamine on, et Tuuli sai terveks ja tohime löpuks homme (nädal aega planeeritust hiljem) oma poistele Luxi järele söita. Kiitma pean aga oma siinset lastersti, kes alati abivalmis ja kättesaadav oli! Vähemalt tema :)

Aga...eile öösel ärkasin körvavalu peale...no ei!!! Kas nüüd löpuks haigestun mina??? Aga reisi enam edasi lükata ei saa ega taha. Nii et valuvaigistid käsipagasisse ja lennule!

Kirjutasin, et aasta algas nömedalt. Tegelikult aga olen saanud kummalisel kombel puhata ja end laadida, sest Eestis siiski on nii palju väge, et isegi 2 nädalat ainult haigete lastega kodus istudes saab jälle uut jöudu ja tarkust minna edasi eluga kodust kaugel...Nii et nagu ütles mu kadunud kullakallis vanaema: kes teab, milleks see jälle hea oli? ;)

mercredi 31 août 2016

2-aastase avastused

Franco vaatab taevas pilvi ja teatab: "Mamma, màà-màà!"
:):):) Ilma, et me kunagi oleks talle pilvelammastest rààkinud...Uskumatult terased, need 2-aastased nòòbid!

Eestluse edendamine ;)

Paar pàeva tagasi juhtus midagi mystilist:
Daniele palus KAMA...Segatuna kreeka jogurti ja meega on see meie rahvusollus nii hea, et isegi peene maitsega itaallasel viib keele alla ;) Elagu Eesti ja kòik tema kollendavad viljavàljad, mis meile kama kingivad!

mercredi 1 juin 2016

Usaldus

Mis on USALDUS?

Usaldus on pisikesed rusikasse surutud kàed, sygavad ja targad lapsesilmad. Usaldus on vàike soe olevus sinu kaisus nohisemas. Nii habras ent ometi nii julge. Mòtlen, et maailma syndimine on kòige suurem julgustykk siin elus. See ilus ja puhas hingeke usaldab end tàielikult minu hoolde. Ta usaldab mind niivòrd, et on valinud mind miljardite teiste hulgast oma emaks. See on kòige suurem au, mis mulle yldse osaks vòib saada!
Aitàh, Franco ja Tuuli selle au ja ròòmu eest!







samedi 7 mai 2016

Neljakesi

   Ilus oli oodata. Ja veelgi ilusam kohtuda. Meie pisike Tuuli yllatas meid ning saabus kaks ja pool nàdalalt oodatust varem, 14.aprillil. 49 cm ja 3160 grammi.

    òeldakse, et iga lapseootus ja iga synnitus on omamoodi. Minul oli kaks identset ootust ja kaks identset synnitust. Tuuli andis enda tulekust màrku 13.aprilli òhtul, kui ma Francot magama panin. Olin just lòpetanud Karumòmmi unelaulu ning vàikemees oli unne suikunud, kui tundsin kòhus pisikest plahvatust. Kui pysti tòusin, tulid veed. Olime vàga yllatunud, kuid kuna kàsil oli juba 37.nàdal ning beebi polnud seega enneaegne, mòtlesime, et mis siis ikka - teeme àra! Ja tegelikult tundsin kergendust, sest kòht oli vàga suur ja raske. Jòudsime haiglasse tund hiljem. òòsel algasid tuhud, kuid hommikuks oli synnitegevus aeglustunud ning beebi ei laskunud piisavalt alla. Ultrahelist selgus, et tal oli nabanòòr ymber òla nagu turvavòò. Tàpselt nagu Francol. Ning pea asend ei olnud loomulikuks synnituseks kòige parem. Tàpselt nagu Francol. Kell 11 otsustas minu arst teha keisri ning edasi kulges kòik juba nii nagu mulle Franco synnist tuttav oli. Tuuli  pààses kòhust vàlja kell 12.20 ning tòi kuuldavale ilusa kòlava nutu. Hakkasin suurest kergendusest ja meeleliigutusest nutma :) Seniks kuni ming kokku òmmeldi, pandi minu pisike pamp mu rinnale ja ta teadis kohe, mida teha :) Kysisin arstilt, kas selline beebide asend sòltub kuidagi ema kehaehitusest vòi muust sellisest. Sest on ju vàga kurioosne, et kaks korda làks kàiku tàpselt sama stsenaarium. Arst vastas, et see oli puhas juhus ja temagi arvates vàga huvitav. Nii et minu lapsed otsustasid miskipàrast, et tuleb kanda turvavòòd ning syndida keisriga. Kyllap oli selleks mingi pòhjus.
   Nyydseks olen taastunud, kuigi ei tohi veel sporti teha ega Francot sylle vòtta. Tuuli on siiani olnud erakordselt rahulik beebi. Nuttu kuuleb tema suust haruharva. Kui keegi siin majas nutab, siis on see vanem vend, kes iseloomu nàitab. Oma pisikese òega aga on Franco olnud esimesest pàevast vàga hell ja armas. Olen siiralt yllatunud. Ei mingit armukadedust siiani. Talle meeldib vàga beebit kallistada ja talle oma toidupalukesi ja mànguasju pakkuda. Nii et selle màssava ja orkaanina mòòda maja tiirleva vàikemehe sees tuksub òrn ja hell syda :) Seda on hea teada!

   Teretulemast, Tuuli! Magus ja roosa nagu mannavaht :) Mòtlesin kunagi, et kui mulle peaks tytar syndima, siis ma ei hakka ma teda mingisse roosa-mannasse riietama. Aga làks teisiti :) Syndis ta ju ajal, mil òitsevad valged ja roosad kirsi- ja mandlipuud. Pisike pitsiline mannavahu-beebi:)