Koduigatsusest

Pulmad ja reisid on nyydseks mòòdas ja kàes on argipàev. Sestap pole ka olnud kirjutamisainet. Pyyan siiski blogi elus hoida, sest hea on teada, et need, kes vàhegi tahavad meie elust siin osa saada, seda blogi vahendusel teha saavad.

Niipea, kui kàtte jòuab juunikuu, làheb minu koduigatsus suuremaks...Igatsen meeletult valgeid òid ja Eesti loodust. Leiutasin selle vastu ravimi, mis peaks symptomeid natukenegi leevendama - iga asja kohta, mida taga igatsen, pyyan leida Luxi vaste.
Esimene katse. Igatsen koduaia karikakraid ja pojenge. Vaste:

Luxis on rukkililli! Minu teel kodu ja tòò vahel on mitu rukkipòldu, mis on rukkililli tàis. Màrk sellest, et karmi umbrohutòrjet siin ei tehta. Nii saabki korjata vaasi rukkililli tàis. Teel tòòlt koju on see igati lòògastav tegevus. Ylaloleval pildid on rukkililliedega segamini kummelid. Mònus magus lòhn! Alloleval pildil aga minu tòò tornid rukkipòlluga esiplaanil ;)

Nii et rahvuslill on vaasis! ;)

Tagasi Euroopas

Suures tòòtuhinas ei ole mahti olnud kirjutada...Panen tàna siia yles mòned illustreerivad pildid meie reisist.

Vaade meie toa terrassilt

Kurikuulus Morne'i kalju

Meritàht

Chamareli juga

Mystilised Chamareli vàrvilised dyynid

Tee degusteerimine

Restoran, kus tihti lòunatasime ;)

Maailma parimad ananassid

Sisemaal

Täna tegime väga laheda väljasöidu sisemaale. Selleks pidime rentima auto koos juhiga, sest bussidega ja jala matkates oleks see tiir kestnud mitu päeva. Meie autojuht Anan osutus väga asjalikuks giidiks.
Nägime muuhulgas  kahte ilusat ja körget juga, mitut hindu templit, ananassipölde ning teeistandust. Selles viimases maitsesime köiki teesid, mida saare teetehas toodab. Minu vaieldamatuks lemmikuks sai kookosemaitseline must tee. Ostsime pool tehase poodi tühjaks :) Näis, kuidas me homme oma kompsud pakitud saame...

Väga müstiline vaatepilt oli Chamarel´i värvilised liivad, mis on saare üks erilisemaid vaatamisväärsusi. Chamareli 7 värvi düünid on tekkinud nii:
vulkaaniline kivim jahtus ajapikku erinevatel temperatuuridel ning nii tekkisid eri värvi kihid. Sajandite jooksul lagunes kivi saviks ning seejärel hüdrolüüsi käigus veelgi peenemaks "liivaks". Eri värvid omavahel ei segune, isegi vihma ja tuulega mitte. Kui segada näiteks  köik need erinevat värvi liivad kokku, siis läheb iga värv paari päeva möödudes "oma kohale", moodustades selgelt eri värvi kihid. Sellele nähtusele ei ole veel kindlat teaduslikku seletust.
Ostsin pisike klaasitäie eri värvi liiva ning kavatsen peagi oma silmaga veenduda, et kihid töepoolest eralduvad ;)
Kahju, et ma ei saa praegu pilte lisada (ei vötnud vastavat atribuutikat kaasa), aga teen selle hiljem tasa.

Meie autohjuht-giid pajatas nii möndagi huvitavat saare ajaloo ning elu-olu kohta, kuid köike siia kirja panna ei jöua.

Tuleb aga välja, et tänapäeva Mauritiusel on säilinud väga vähe algupärast floorat ja faunat. Mönes möttes on see saar inimese kujundatud ning täielik segu igasugu möjutustest. Saime teada, et enamik taimi (sealhulgas mitmed palmiliigid, lilled, puuviljad, suhkruroog) on koloniseerimise käigus sisse toodud, enamasti Java saarelt. Olgu, kuidas on, igatahes on köik taimed, loomad ning inimasukad leidnud viisi, kuidas söbralikult koos elada. Ja tulemuseks on väga maitsev kompott :)

Homme on meie viimane päev Mauritiusel. Öhtul kell 22:35 asume teele. Järgmise postituse teen juba Luxist.

Päike on tagasi :)

Eile ei jöudnudki blogida, sest pärast öhtusööki läks tantsuks ja kui löpuks oma tuppa tulime, vajusin magama nagu nott.
Päike on tagasi :) Eilse kohta polegi suurt midagi kirjutada, sest ilm oli ilus ning lesisime rannas :) Ainult et valitseb suur ebaöiglus - Daniele on juba must nagu türklane, aga mina ikka valge nagu keldris kasvanud kartuli idu (nii kutsus mind väiksena minu emps). Olen nüüd 30 kreemilt läinud üle 10 -sele ,aga ikka ei miskit...No vaevumärgatav jume on, asi seegi! Ma arvan, et asi on ikkagi selles, et on talv...:)

Kirjutan veidi kohalike elanike kohta,
Mauritiuse pöliselanikke ei olegi olemas. Sest saar oli enne avastamist täiesti asustamata. Siin oli linnu- ja taimeparadiis. Mulle meeldib kujutleda, kuidas esimesed maadeavastajad siia jöudsid ja mida nad nägid ja kuidas siin kanda kinnitasid. Päris täpselt pole teada, kes oli esimene inimene, kes Mauritiusele asuts. Vöib-olla oli see Diego Dias vöi Domingo Fernandez 1500 aasta paiku. Töiselt vallutsid saare aga hollandlased 1638. aastal. Nad tegid siin palju kurja - hävitasid metsad (siin leidus palju väärispuud) ja dodo,  Aga natuke head tegid nad ka - nimelt hakkasid kultiveerima roosukrut ning töid Java saarelt Mauritiusele hirved, Hollandlased lahkusid saarelt 1710. aastal, sest nad ei pidanud siinsele kliimale ja piraatide rünnakutele vastu.
Peale hollandlasi tulid prantslased. Nemad olid juba natuke asjalikumad. Nende käe all arenes pöllumajandus ja metsikust saarest sai öitsev koloonia. Tösi, seda küll Madagarskarilt ja Aafrikast toodud orjade tööga...
1810. aastal toimusid  prantslaste ja brittide vahel merelahingud. Grand Port´i all, muide said britid prantslastelt lüüa ja see oli Napoleoni ainus vöit merel. Sellele vöidule vaatamata pidid prantslased kapituleeruma ning saar läks brittide kätte. See oli juba väga hea aeg, sest 1835 aastal kaotati saarel orjus. Briti vöimu all aga toimus massiline sisseränne Indiast ja Hiinast.
Nii ongi Mauritius üks rahvaste segu. Siin on nii aafriklasi, hindusid, hiinlasti. Köik elavad söbralikus üksmeeles ning vaenu eri rahvuste ja usundite vahel ei ole. Ka kuritetegevus on sarel väga madal.
 Köige "pölisrahvamaks" vöib aga pidada kreoole - koloniseerijate järeltulijaid, kes on segu aafrikast ja euroopast. Nad on naerusuised ja väga söbralikud.
Niipalju siis saare elanikest.

Täna käisime snorgeldamas. See oli minu elu esimene kord! Ja see oli väga lahe! Nägin meritähte, koralle ja igasugu kirevaid kalu, kes ka mind väga uudishimulikult vaatasid ja päris nina alla silmsidet looma tulid :)
Homme läheme taas veidi maad avastama, seekord saare keskossa. Aga sellest siis juba homme, Nüüd aga läheme öhtust sööma;)

Dodo

See pisike antitsüklon, mida paar päeva tagasi mainisin, ei olegi nii väga pisike...Täna oli jälle pilves ja hoovihmane ilm. Ning ilmateade ei töota ka homseks ja ülehomseks midagi paremat. See tegi tuju algul veidi nadiks. Tuled 10 000 km löunasse ja ikkagi ei saa seda, millest Luxis puudust tunned - päikest! Aga olgu kuidas on, püüame sellegipoolest vötta saarest, mis vötta annab.
Täna käisime klaasist pöhjaga paadiga laguuni peal ookeanipöhja uudistamas. Nägime merisiile, igasugu triibulisi kalu, koralle ning isegi ühte suurt kilpkonna :) Snorgeldamine annaks kindlasti hoopis suurema elamuse, kuid praeguse tuulega seda kahjuks teha ei saa.

Ostsin täna ühe pisikese nikerdatud linnu - dodo, millest on saanud Mauritiuse sümbol.  Dodo oli lennuvöimetu pelikani sarnane lind, kes elutses ainult Mauritiusel. Kahjuks oli tal väga önnetu saatus. Peale saare avastamist 16. sajandi alguses hakkasid Maurtitust väisama laevad, kes kasutasid saart vahepeatusena oma kaubateedel. Matsakas dodo ning tema munad olid meremeestele heaks eineks ning nii notitigi dodosid massiliselt. Lind munes vaid ühe muna aastas ja nii ei suutnud ta ka piisavalt kiiresti paljuneda. Dodo väljasuremine olevatki olnud esimeseks tunnistuseks sellest, kuidas inimene vöib pöhjustada liikide kadumist.
Selline öpetlik lugu siis seekord :)

Täna käisime pisikesel ringreisil saare pöhjaosas. Hüppasime korraks läbi pealinnast Port Louis´st, külastasime kahte härrastemaja koloniaalajastust, käisime botaanikaaias ning söime yhe kohaliku tädikese aias ehtsat kreooli toitu. Köik oli väga pönev, ainult et kuna tegemist oli korraldatud tuuriga, siis olid köik minutid loetud ning köik käis ülehelikiirusel. Tundub aga, et sellised korraldatud tuurid on meiesuguste turistide jaoks ainus vöimalus saart uudistada, sest kohalik bussiliiklus on kahtlane, autorent samuti (vasakpoolne liiklus) ning taksod kallid. Nii et tuleb tänase korraldusega rahule jääda. Kahju, et ei saa omapäi rohkem ringi mütata.

Täna oli terve päev pilves ja vihmane. Aga meie käisime ikkagi öhtul vihmasajus ujumas. Ning pärast tukkusime kahe palmi vahele kinnitatud vörkkiiges ning vaatasime tähti ja kuulasime ookeanimüha ;)

Meie hotell asub Morne´i mäe (777m) lähedal. Koloniaalajastul oli see mägi heaks pelgupaigaks orjadele, kes oma isandate istandustest pögenesid. Isandad olid köigepealt hollandlased, siis prantslased ja seejärel britid. Orjus kaotati 1833. aastal. Saareriik iseseisvus alles 1968. aastal.
Niipalju siis täna ajaloost ;) Sarjast "Müstiline Mauritius" :)

Talvepäike

Eile öösel läbi une tohutut mühinat ja krabinat kuuldes olin kindel, et väljas möllab pisemat sorti orkaan. Kui aga aknast välja piilusin, oli köik korras. Ainult tuul sahistas palmiokstes. Uskumatu, kui valju mühinat need puud tekitada suudavad!
Hommikul ärgates oli ilm hall ja pilves ja sadas isegi paar piiska vihma. Löin juba mötteis rannas lesimisele käega, kui üks kohalik selgitas, et tegemist on köigest pisikese hommikuse antitsükloniga ning et paari tunni pärast on jälle ilus ilm. Ja nii oligi.
Kreemitasin end korralikult 30se päikesekreemiga sisse. Kreem on töesti töhus, sest isegi pärast päris pikka päikese käes logelemist olen ikka sama valge kui enne. D arvas, et ju on aastaaja viga - ikkagi talv! :)

Muideks, siin on metsikult head pisikesed magusad ananassid...

Me ei ole ikka veel oma hotelli territooriumilt kaugemale jöudnud. Aga selleks pole ka siiani vajadust olnud - see on pisike omaette küla, kus on köik vajalik olemas. Pealegi ei ole sugugi lihtne omapäi uitama minna, sest hotell asub poolsaarel, keset loodust, kaugel küladest ja linnadest. Ja bussid siin ei käi.
Homme aga on meil plaanis minna ringreisile - Pealinna Port Louis´i ning väidetavalt maailma ühte kauneimat botaanikaaeda uudistama. Löpuks ometi saab rohkem aimu, kuidas siin elatakse. Oleme pönevil ;)