Noemi ja Adrianus

Pealkirjas mainitud isikud olid meie aprillikuise Itaalia reisi peategelasteks.

Noemi Maria - Daniele öetütar - sündis 3.aprillil. Ja minuga juhtus midagi, mida ma muidu varem (olles ainus laps) vöimalikuks ei pidanud - ma sain tädiks. Täieöiguslikuks tähtsaks tädiks. Itaalia kommete kohaselt olen Daniele abikaasana automaatselt tädi seisusesse töstetud, mis sest, et ma pole selle pisikese tirtsu veresugulane. Nii sain minagi önnitlusi ning tunnustust selle tähtsa rolli puhul. Milles see roll täpselt Itaalias seisneb, seda ma hakkan alles kompama. Niipalju kui näinud olen, on tädid-onud Itaalia peredes töepoolest tähtsad (aga seda ona nagunii ka köik teised laiema pereringi liikmed). Tihti ei saa suuremat lastega seltskonda vaadeldes aru, kelle omad on lapsed, keda köik täiskasvanud ühiselt kantseldavad - nii suur ja tugev on pere institutsioon. Vähemalt selles Itaalia osas, mida mina natuke lähemalt tunnen.
Niisiis tädi Mari.
Noemi saabumine oli loomulikult väga ilus. Aga sellega kaasnev...toitis minu love-hate suhet Itaalia perekonnaga. Ikka heas möttes, löppkokkuvöttes. Tähtsa sündmuse eel kogunes tuumikpere Rooma, Daniele öe koju. Siiani on minu jaoks müstika, kuidas öde sellega leppis (veelgi enam: see oli tema enda soov!) Rooma kodus, Via Picciano´l möllas noil päevil pidevalt pisike orkaan. Minu armas ämm rassis, higipull otsa ees - tegi päevad läbi süüa, kohe mitmeks päevaks korraga (pannes osa roogi sügavkülma, kust siis neid üksteise järel välja sulama tösta), koristas, tegi süüa, sulatas, koristas, tegi süüa, sulatas. Vahepeal ohkis, et nii hirmus palju on teha. Ning siis jälle tegi süüa ja koristas. Teda vaadates hakkasin mötlema, et meie, eestlased, ei kuluta söögitegemise ning söömise peale pootlki nii palju aega ja ometi saame söönuks...Vahe on vast selles, et meie ei ole nii nöudlikud ning meil pole nii palju kirjutamata reegleid kui neil. Töepoolest, nende reeglite järgi elamine ongi aeganöudev ning pereemad ei jöuagi muud, kui süüa teha, koristada ja triikida. Vähemalt on minul sellised kogemused oma Apuulia perest. Püüdsin ämma ikka aeg-ajalt aidata, kuid suutmata temaga sammu pidada ning nähes, et ta tegelikult naudib oma rolli, vaatasin pigem heatahtliku muigega pealt. Ja panin körva taha mitu head retsepti ;)
Noemi Mariat nägime esimest korda, kui ta oli köigest 4-tunnine...Palati uks oli pidevalt lahti, ümberringi kisa-kära, sugulased, kes köik kohe tirtsuga pilti teha tahtsid, keirsilöikest toibuv ema...Mötlesin, et on vist siiski päris hea, et me Itaalias ei ela...Keset seda kisa ja ülevoolavat röömu olin ma vist ainus (tuim pöhjamaalane nagu ma olen), kes aeg-ajalt Danielet varukast sikutas ja ütles, et ehk oleks targem nüüd peategelased toibuma jätta ja neil natuke hingata lasta. Daniele öde oli tänulik ning mina sain veidi aimu, milles vöiks seisneda minu tasakaalustav tädi roll.
Algul ajas mind see sagin kohutavalt närvi, kuid siis suutsin kuidagi näha selle sügavamat tähendust. See väike inimene on oma sünnihetkest saadik ümbritsetud tohutu turvavörgustikuga ning kogu pere - tädid-onud kaasaarvatud - teevad nüüdsest köik selleks, et talle saaks osaks niipalju hoolt ja tuge kui vöimalik.Väljaspool Itaaliat saadab söna la famiglia ikka tihti kerge irooniline muie - silme ette tuleb orkaanina mööda maja tuiskav ema/ämm, karm aga öiglane isa/äi, trobikond impulsiivseid lapsi ning terve tänavatäis sugulasi, kes oma nina su asjadesse topivad. Ja ega minu enda mehe pere sellest ka väga erine (väljaarvatud see, et mu äi ei ole sugugi karm). Aga see la famiglia on tohutult tähtis institutsioon, kellel on suur roll ja vastutus köigi oma liikmete eest. Kui selle ülevoolava tähelepanuga tasapisi harjuda, siis on tohtutult hea end kanda lasta ja la famiglia armastuse paistel peesitada. Mitte et Eestis seda armastust vähem oleks. Sugugi mitte! Vahe on vast selles, kuidas see väljendub. Vahemere viis tahab harjumist ning nöuab kannatlikkust ja oskust sügevamale vaadata. Kultuurishokke on elul ilmselt minu jaoks varuks edaspidigi ;)
Adrianusest, Firenzest, pihil käimisest ja muust järgmistes inspiratsioonipuhangutes.

Tädi Mari

Jalgrataste talveuni

Oli kunagi yks sellise pealkirjaga lasteraamat...
Meie àratasime oma jalgrattad talveunest paar nàdalat tagasi (kuigi vahepeal tuli taas lumi maha ja talveuni sai veidikene lisa). Igatahes, otsustasime ilma trotsida ja làksime oma kodumesti uudistama. Sandweiler on vàga hea koht matkasellidele, sest siit algavad paljud jagsi- ja jalgrattamatka rajad. Pyyame need kevadel-suvel kòik làbi uudistada. Esimese matka tegime "vanade veskite teel" (on yks selline rada, mille ààrde jààvad naaberkyla vanad vesiveskid). Tore oli - trehvasime ponisid, kasse-koeri, metskitsi ja pistrikke. Aga mida Luxis pole on sinililled - olen neid ikka igal aastal otsinud, aga ei miskit (sestap kasvavadki nad mul ròdul potis :)).
Siit mòned pildid:

(Miskipàrast ei saa esimest pilti òigeks pòòrata, aga vast saab aru, et sellel on kujutatud purdel kykitavat Danielet :)
Uute matkareportaazhideni!

Taas yle pika aja

Olete vist juba harjunud, et mul tekivad inspiratsiooniaugud ja sulg ei jookse... Aga siin ma nyyd jàlle olen :)

Selja taga on erakordselt pikk ja vastik talv (ega ta veel praegugi tàielikult taganenud pole - tàna jàlle miinuskraadid ja lumi maas). Tali oli siin Luxis seekord erakordselt kylm. Nii kylma ja lumerohket talve pole mina oma Luxi-elu jooksul nàinud.
 See on nyyd minu 7. Luxi kevad...Mis on seekord erakordselt hiljaks jàànud. Muidu on ikka juba màrsti lòpp vàga soe ja vàrviline, aga sel aastal jàà ja lumi :( Kòigele lisaks ràsis jaanuaris-veeburaris Luxi rahvast hirmus viiruste laine. Olen muidu tugev kui purikas, aga seekord said viirused minustki jagu. Pòdesin oma 3 nàdalat...Uhh. ònneks saime vahepeal yhe Daniele sòbra kaudu mitu kastitàit "pàris apelsine" - otse Sitsiiliast.   Tànu nendele oleme vapralt end màrtsi lòppu vedanud. Ja nyyd varsti pageme Itaaliasse pàikest otsima :) Aga sellest allpool pikemalt.

Meie maja tàitub vaikselt uute elanikega. Meie aga oleme juba vanad olijad. Nagu ka see kass (keda me Michoks kutsume - lihtsalt seepàrast, et kutsume kòiki kasse Michoks). Siin ta on, meie suur sòber:

Yks uus elanik on veel: mustasòstrapòòsas, mille 2 nàdalat tagasi laadalt ostsin lootuses, et saan ta juba ròdule pista. Aga no kus sa miinuskraadidega saad! Nyyd see pòòsas on juba toas tàies lehes...Ma lehtede pàrast ta yldse hankisingi - et saaks ikka kurke hapendada :) Aga ehk tulevad mòned marjad ikka ka, kui ma ta lòpuks ròdule panna saan. Siit idee Gertile: kas kasvatame sel aastal vòidu sòstraid? ;) Hoian teid sòstra-uudistega kursis.

Nyyd aga valmistume automatkaks Luxist Rooma. Start on reede hommikul. Esimese pàeva òhtuks kavatseme jòuda Firenzesse ning Toscanas paar pàeva ringi vaadata. Jàrgmise esmaspàeva òhtuks peame jòudma Rooma, sest komapàeval aidatakse seal keisrilòikega ilmale Daniele òetytar Noemi. Eht itaallaslikult koguneb seks puhuks kokku pere, et uut ilmakodanikku tervitada. Proovin taas vàikse arvuti kaasa vòtta, et ehk saab reisilt muljeid kirjutada. Aga nagu juba mitu korda on juhtunud, et pruugi reisil alati  olla internetiyhendust. Aga ma yritan :)

Ilusaid kevadpyhi!

Kohtu virtuaalkülastus

Hoopis teisel teemal: Euroopa Liidu Kohtu kodulehel saab kohut ka virtuaalselt külastada: (klõpsata lingil ja valida avanevast loetelust viimane link "virtuaalkülastus". Piltidel on ka nooled ja muud ikoonid, millel klõpsates saate saalidesse siseneda ja koridorid uidata. Punastel liftiikoonidel klõpsates saate vahetada korruseid. Siin ma siis töötangi. Head kolamist! ;)

http://curia.europa.eu/jcms/jcms/Jo2_12551/?hlText=visite+virtuelle

Mari

Halloo!

Nii…uudiseid ehitusrindelt…

Internetti pole ikka veel (nagu paljusid muidki asju), sestap kirjutan kodus postituse valmis ja riputan blogisse siis, kui tòòle jòuan (vòi mòne hea inimese juurde, kes mind korraks oma arvuti taha lubab)J

Oleme oma uues eurokodus elanud nyydseks pea 3 nàdalat ja kui alguses oli mònus, siis nyyd hakkab nàrv juba veidi krussi minema…Ehitaja on ikka tòeline suslik ja Daniele kavatseb juba tarbijakaitsesse pòòrduda…seda ennekòike meie kurikuulsa bidee pàrast.  Aga see on pikk jutt, mille ma vòib-olla mònes teises postituses kirja panen.

Praegugi on tuba tòòmehi tàis – yks paigaldab ukselinke (mille me tellisime juba juunis ja mis alles nyyd saabusid…) ja teine pusib aknakatete kallal (siinkandis on kasutusel elektri jòul yles-alla liikuvad katted, mis alatasa kinni kiiluvad ja ragisevad). Selgus, et meie kòige suurema akna kate ei toimi ja nyyd ootame spetsialisti…Pesumasinat saame kasutada ka alles tànasest, sest all pesuruumis oli uputus – kylmaga jààtusid ja lòhkesid torud, hm…)

Eraldi saaga on vannitoad, sest seal pole meil valamuid, valamukappe ja peegleid, puudu on ka dushiuks (mille me samuti juba juunis tellisime ja millega pidavat veel 6 nàdalalt minema…!!!) Daniele on natsalnikule juba nii palju helistanud, et meie pere on kindlasti juba liigitatud rubriiki “Hullud tàhenàrijad korteriomanikud”. Mina pyyan natukenegi asju siluda ja pakun tòòmeestele kohvi ;)

Muidu aga on meie uus kodukyla tore. Oleme tutvunud kohaliku jààtmesorteerimissysteemiga, kaubandusega, spordikeskusega, alevivalitsusega. Siin elab muide mitu eesti peret ja esmaspàeval olemegi juba kutsusutud òhtusòògile ;) Meie enda kodu aga veel uhkemaid vastuvòtte korraldada ei luba, sest igalpool vedeleb kaste ja nutsakaid. Keldriboks ja garaaz pole ka veel valmis, nii et elame praegu suvekummide, konservide, magamiskottide ja tòòriistade keskel.

Lahtipakkimise ja kola teemal: meie kolmest magamistoast yks on praegu kolikamber, mida me hellitavalt “tsirkuseks” vòi “camera degli errori” (vigade tuba) kutsume. Sest sinna on hetkel kuhjatud kòik, mis òieti kusagile ei sobitu. Seal on ka kòik lahtipakkimata kastid, milles arvasime hàdavajaliku kraami olevat, millest me aga 3 nàdalat puudust pole tundnud. Terve toatàis kraami, milleta saab suurepàraselt elada…Mis kraam see selline on??? Seda tuleb hakata tasapisi harvendama nagu kevadist porgandipeenart.  Vòòrsil elades tiksub sul ikka kuklas tunne, et siia sa juuri ei aja ja pidama ei jàà. Niisiis on pidev kohvrite otsas elamise tunne ja tahaks, et tarbetut kola koguneks vòimalikult vàhe. Parem yldse mitte.

Tànaseks lòpetan. Pean varsti pasta keema panema ;) Kui eestlasele vòib òelda: Pane òlled kylma! Siis itaallased annavad oma peatsest kojusaabumisest teada lausega: Metti la pasta! (Pane pasta patta ;))

Kòik kòik on uus jaanuarikuus...

Ma ei ole teid unustanud...Lihtsalt uues kodus pole veel internetti ja tòòl ei jòua blogida...Sestap peate veel veidi ootama, enne kui meie kolimisest ja uuest kodust lugeda saate. Aga praegu lyhidalt niipalju, et oleme nyyd Sandweileri asukad ja tàitsa mònus on ;)
Kirjutan...

Mari

Mis mòttes...

...olen jàlle siin? Luxis. Ikka ei vàsi ma imestamast, kuidas ma jàlle siin olen? Samas on see edasi-tagasi pendeldamine on juba nii rutiinseks muutunud, et kòik toimub pea automaatselt: kohver pakkida, lennujaama, check-in, turvakontroll, vàrav, lennuk, Sirp ja Postimees, "Tàname, et reisisite Estonian Airiga!" ! Kui kaua seda lauset veel kuuleb, ei tea...Igatahes jòudsime meie (mina ja mu vanemad) eile kenasti Brysselisse ning sealt autoga Luxi. 10 kraadi sooja, pàike, bling-bling pyhade meeleolu.
  Homme saabub Roomast (paavsti pyhade pyhadetervitustega) ka Daniele.
   Jàànud on veel 4 òòd vanas yyrikorteris. 2. jaanuaril, kui kòik laabub, kolime oma esimesse (ja loodetavasti viimasesse) pangalaenuga ostusteud eurokorterisse. Paljud seda lugu veel ei tea. Seega, alustagem algusest (jàttes vàlja pòhjendused ja teooriad yyri maksmise mòttetusest ja pangalaenu kasulikkusest (vòi vastupidi, kuidas vaadata) ja sellest, mis teeb kodust kodu).

   Otsisime sobilikku kandidaati kaua, nii umbes aasta. Projekt algas juba 2011. aasta varakevadel.  Ja oli see vast pònev! Kohutavalt tore ja hariv oli Luxi maaklerite sabas mòòda vapustavaid objekte kolada. Kokku kàisime vaatamas 16 maja/korterit. Vapustavad olid nad ennekòike hinna-kvaliteedi suhte tòttu. Nàiteks kàisime huvi pàrast vaatamas yhte vàga vàga vana maja, kus oli kyll korralik remont tehtud, aga mille kelder paljastas hitmuàratavalt lombaka elektrisysteemi. Minu kysimuse peale, kuidas katuse tervis ka on, vastas maakler rahustavalt: "Oh, àrge muretsege, see katus peab veel vàhemalt viis aastat vastu." ...?!  "Teate, otsige lolli, kes teilt selle lombaka yles vuntsitud logu ostab ja paari aasta pàrast sinna uuesti kopsaka summa sisse taob, " mòtlesime meie ja tegime vehkat.
   Vòi siis nàiteks yks tore eramu, kus, nagu selgus, oli àsja olnud tulekahju, milles endine omanik hukkus. Maja esimene korrus oli yleni tahmunud. Maakler aga julgustas: "No siin pole ju palju teha, seinad yle vàrvida ja natuke kòpitseda. Maja on muidu ju suurepàrane. Tàpsustan, et enne myymist taastatakse loomulikult tema tulekahju-eelne seisund. Mille maksate kinni teie." "Teate, te àrge arvake, et olengi nii vàike ja rumal, kui paistan," mòtlesin mina ja tegime vehkat. Kui mòne aja pàrast samast krundist juhuslikult mòòda sòitsime, oli vana maja maha vòetud ja selle asemel troonis juba uus. Jàrelikult siis oli kòpitsemist rohkem, kui maaklerionu arvanud oli.
Need olid vaid mòned nàited, mis hetkel meenuvad. Igatahes kadus meil pàrast 16ndat objekti igasugune tahtmine Luxis midagi soetada, sest kòik (nii maaklerid kui myyjad) tundusid olevad peast pòrunud (vòi siis pidasid nad meid peast pòrunuiks). Jàtsime otsingud sinnapaika. Pàrast pikka pausi, paar  nàdalat enne pulmi potsatas Dani epostkasti aga huvitav kuulutus. Làksime huvi pàrast vaatama. Ja meile hakkas seal meeldima. Vòtsime maaklerilt kausta koju kaasa ja hakkasime mòtlema. Kuna aga parasjagu oli majandusturgudel ja Euroopa poliitkas àrevad ajad, tuli D vàlja katastroofiteooriaga, mis oli umbes selline: kohe-kohe kukub Euroopa Liit kokku ja mina kaotan tòò. Kukub kokku ka euro ja Euroopa majandus ja D kaotab tòò. Usaldasin D majandusanalyysi  :):):) Viskasime maaklerilt saadud kausta prygikasti ja làksime rahuliku sydamega magama. Jàrgmisel pàeval aga nàris mind kahtlus, et olime kàest lasknud hea vòimaluse. D tuli tòòlt ja ytles, et teda oli terve pàrva nàrinud kahtlus, et olime kàest lasknud hea vòimaluse. ...! òngitsesime kausta prygikastist vàlja ja helistasime maaklerile. Paari pàeva pàrast oli kaup koos.

   Tegemist on uue korteriga toredas kylas nimega Sandweiler (Luxi linnast umbes 6 min autosòidu kaugusel) Daniele isa uuris, mida see nimi tàhendab. Itaallastele tundub yldse olevat tàhtis teada, mida miski nimi tàhendab. (D ema: mida tàhendab mu ema nimi Ene? Ja mida tàhendab mu sòbranna poja nimi Otto Gustav? Tema hààles oli tunda kerget pettumust, kui selgus, et ega nad suurt midag tàhenda, sest ega meil ju pyhakute jàrgi nimesid panda). Daniele ja tema isa jòudsid koos jàreldusele, et ju see Sandweiler tàhendab ikka Santo Guiglielmo't. Mis ta muud olla saab:)? Ma  ei ole veel ausalt òeldes uurinud, kas ja mida ta tegelikult tàhendab, aga ma pyyan seda varsti teha. Igatahes on see korter nyyd lòpuks valmis saanud ja vòtmed jòuavad meie kàtte 2.jaanruaril. Korteri ehitamisest on ka yht-teist pònevat pajatada (màrksòna: kààbik), aga sellest juba edaspidi.
;)