Santa Cesarea Terme ja Leuca ehk saapakontsa otsa ots

Manage taas silme ette Itaalia kaart ning asetage mòttes sòrm Itaalia saapa kontsa otsale. Seal on kirjas nimi Leuca. See on Itaalia saapakontsa kòige lòunapoolseim tipp, millest yhel pool myhab Ioonia ning teisel Aadria meri. Vahemere merede kohtumispaik. Ilus. Mystiline. Finibus Terrae. 

Kontsa otsa saabudes teeme 3-tunnise paadituuri Leuca rannikul. Seilame sujuvalt Aadria merest Ioonia merre. Mu mobiiltelefoni saabub sònum: Teretulemast Kreekasse! :) Siin on juba Kreeka mobiiliside piirkond :)Kaljune rannik on koopaid tàis uuristatud. Meie kapten Luca juhib vàikese mootorpaadi vaikselt ning kindlalt koobastele làhedale ning selgitab iga koopa eripàra ning nimesaamise lugu. Yhes kohas jàtame paadi seisma ning kòik teised peale minu, Anna ja Luca sulpsavad merre. Yks koobas on kahelt poolt avatud ning saab ujuda koopast pisikese ringiga làbi. Yhte teise jàlle saab korraks pea vee alla pistes vàikesest avausest sisse. Franco ja Daniele teevad seda ning seal vàlja tulles on Franco nàol maailma suurim naeratus - vàgev! Koopa sees on imeliselt ilus vàrvide màng. Mina ise kyll sinna minna ei julgenud, aga teiste kirjeldusest tundub see vàgev elamus. Paarist koopast on leitud eelajaloolise inimasustuse jàlgi - yks kalju sisse kinnitunud neandertali lapse purihammas ning mammuti luud. See annab tunnistust sellest, et need koopad pole mitte mere poolt uuristatud vaid need on olnud olemas juba palju aega enne seda, kui meri nendeni jòudis. 

Seni kuni teised vees sulistavad, valmistab Luca imelise kergusega meile kòigile aperitivo, mis koosneb vàikestest bruschettadest, melonist-arbuusist ning vahuveinist-limonaadist. Paadininas patjadel lesides ja vahuveini limpsates seilame pàikeseloojangusse ;) Mida peab Itaalia veel tegema, et mind endasse jàlle armuma panna:)? 

  Jàrgmisel pàeval:

Seisame Basilica Santuario di Santa Maria di Finibus Terrae (Finibus Terrae pyha basiilika ning kloostri kompleksi) terrassil. Hunnitu vaa

de sini-sinisele avarusele, mida ilmestavad pisi-pisikesed purjepaadi-tàpikesed. Oleme ysna privilegeeritult sisenenud kloostri territooriumile. Daniele isa tahab nimelt tervitada yhte oma tuttavat seal teenivat pyha òde. Teda pole kohal, kuid see-eest vòtab meid vastu yks teine kena nunn. Suundume tema jàrel kiriku kààrkambrisse. Ja peame kòik tunnistama, et see on vist kyll maailma ilusaim kààrkamber. Vòlvitud laega kambrikese kòrgetest akendest paistab vaid suur pàikeses sillerdav meri. Milline ilu! Milline rahu...Daniele isa loeb ette 4 nime - oma ema, oma abikaasa, oma venna ning minu isa - pyha òde paneb nimed kirja, maksame symboolse tasu ning ongi tagatud kadunukeste màlestamine yhel 8.septembril toimuval missal. See on viis, kuidas paluda kogukonnal oma lahkunud làhedaste eest palvetada. Missa lòpus toimuval yhisel palvusel loetakse nimed ette ning niiviisi jòuavad need yhised eestpalved pilvepiirile. Ilus. Muidugi saab seda teha ka kòikides teistes kirikutes, aga Dani isa Francesco usub Finibus Terrae missadel erilise vàe olevat. See on Francesco lemmikpaik kogu maailmas ning ta on otsustanud tulla kunagi siinse kloostri juures asuvasse vanadekodusse oma vanaduspàevi veetma. 

Syytame kirikus mòned kyynlad, peatume vàikeseks mòtiskluseks-palvuseks, ostame pisikesest poest mòned palvehelmed, sòòme jààtist (jah, Itaalias on jààtis inimòigus ning seda peab saama ka pyhakodade kylje all :)) ning vòtame suuna oma jàrgmisesse lemmikkohta Santa Cesarea Termesse. Pooletunnisest autosòidust saab paaritunnine, aga sellest juba eraldi postituses...;)

Santa Cesarea Terme on Daniele lemmipaik. Ja mis seal salata- ka minu. Pisike suvituskyla Ioonia mere kaljusel kaldal. Uhkete vàrviliste idamaiste mòjutustega hoonetega, vaikne, turistide hordidest pea puutumata.    

 

Igal suvel kàime siin korra vòi paar. Rendime pàikesevarju rannas Bagno Marino Archi  ning veedame suve ilusaimad hetked kaljude vahel sygavas vees sulistades. Lapsed ujuvad nagu kalad ja sukelduvad nagu hylged. Enamuse osa ajast veedavad nad maskidega vee all kalu ja merisiilikuid uurides. Ja muidugi igasugu platvormide ja rajatiste pealt vettehyppeid harjutades. Isegi vàike Anna teeb oma esimesed hyppemoodi asjad ;), kummijullad ymber kere. Ei karda ta sygavat vett ega kalu. Erinevalt minust, kes ma vàààààga ettevaatlikult kummijullast kinni hoides end sygavasse vette libistan ning yldiselt eelistan ujuda seal, kus jalad enam-vàhem pòhja ulatuvad. Selliseid kohti pole mòistagi palju. Aga tore on ikkagi :)

òhtul, kui rannatoolid tyhjaks jàànud ning pimedus maad vòtab, suundume rannarestorani, kus pakutakse parimat pizzat, mida mina eales sòònud olen. Ja ega teisedki road kehvad ole. Kòhud tàis, asume kodu poole teele. Hyvasti, Santa Cesarea! Kohumiseni jàrgmisel suvel!