Tavaline pàev

Nii umbes viimased 1,5 aastat on mu maailmas mòllanud nii tugevad orkaanid ja maavàrinad - loodusnàhtused, mille saab vòtta kokku yhe nimega - Franco (ja òige pisut viimasel ajal ka Tuuli), et on pàevi,  mil ei jàà kivi kivi peale ja on tunne, et iseennast tuleb hakata nullist ehitama...:) Aga see vist ongi emaks olemine - uue maailma loomine yhe uuesti ja uuesti...kuigi ideaalis tahaks olla vankumatu kui kalju...
Eks ma nii enne lapsi mòtlesingi  - minust saab rahulik ja kindlameelne, soe ja alati kannatlik (! yeah right!) ilus ema :) Ma ei kài kunagi plekkidega riiete ja pesemata juustega ringi. Ma ei pahanda kunagi. Ma jaksan alati lastega màngida ja nende und valvata. Ma panen paika kindlad reeglid ja minu lapsed ei làhe kunagi yle kàte...(Publik naerab!)
Tegelikkuses aga: haaran sageli kapist esimese ettejuhtuva pusa ja jooksen nàgugi pesemata Francot lasteaeda viima...kannatus katkeb, kui hàrra Terrible Two ei suvatse magada silmatàitki meie poolt pakutavat und ja tahab òòsel 2st 5ni legodega kolistada...reeglid on kyll mu peas paigas, aga sageli ei ole aega ega kannatust ega jòudu neid praktikas kohaldada...

Leidsin arvutist yhe tavalise pàeva kirjelduse, mis minu praegust argipàeva vàgagi tàpselt edasi annab :) Palun, siit ta tuleb:

"Òòsel magamata.

Àrkan Franco hyydmise peale. Nòuab pastat. Làheme putru keetma. Franco istub kòògitasapinnal ja nòuab leiba. Ròstime siis leiba. Leival murdub nurk àra, F vihastab ja viskab leiva pòrandale. Jonn làheb lahti.

Lòikan vormiga leivaviilust sydame. Ei aita. Keedan putru ja F aitab helbeid potti panna, pooled helbed muidugi pàrandale:) Jonn edasi.

Istume lauda. Ees on puder moosiga ja jogurt. F vihastab, kui Daniele tema laual asuvat màngubussi puudub. Sòòmisest ei tule miskit vàlja. Samal ajal istub beebi rahulikult oma toolis ja kròbistab oma pehmet raamatut. Mina tunnen end muldvanana..."

:):):)

Aga kòiges selles on midagi suurt ja vòimast, mis mind tohutult kasvatab. òpetaja ilmub, kui òpilane on valmis, eks?;) Mina, kes ma alati kirglikult elada tahan, nii et seda iga keharakuga tunda on, olengi nyyd keset màssavat ja kasvavat dzhunglit:) Ja see on yhtaegu hirmutav, vàsitav, aukartust tekitav, ilus, ja vaimustav!