Saapatalla all

  Alustuseks yks vàrskendav sòòm viljaespressot jààkuubitkute ning mandlisiirupiga :)

Ja lubatud foto maiusteletist:

Siin on vòikypsiseid moosiga, tillukesi ekleere, suhkruvòòbaga kaetud martsipanist pallikesi, ricottatàidisega koogikesi...Kohvi kòrvale paar sellist ampsu ja pàeva vòib alata.

Paar pàeva tagasi vòtsin sydame rindu ja kàisin yksi kodu làhedal kohvikus. Ryypasin leti ààres kohalike politseinikega kòrvuti seistes viljaespressot ja pyydsin teha nàgu, et see on minu jaoks kòige igapàevasem asi maailmas...Pisike kohvik sumiseb mònusalt klientidest ning iga paarikymne minuti tagant klientuur vahetub. Ruttu-ruttu randa vòi tòòpostile, koju lòunat valmistama vòi sòpru-sugulasi kylastama. 

Kàisime meiegi kahepàevasel tiirul Itaalia saapa talla all, sòpradel Basilicatas kylas. Basilicata on maakond Apuulia ja Calabria vahel, Taranto lahe ààres. Kui manate silme ette Itaalia kaardi, siis Basilicata on just saapakontsa ja -nina vahel, talla all (Kuidas saab yks riik ikka sellise kujuga olla ?! :)

See on pisike maakond, ent ajaloo poolest vàga rikas, tugevate Kreeka mòjutustega. Ei saa me yle ega ymber Kreekast! Kahjuks jài mul seekord ajaloosse syyvimata ja vanad Kreeka templite varemed kylastamata, sest selles kuumuses ei ole just kòige targem vaatamisvààrsusi kylastada. Ronisime kyll Calabrias yhe  màe tipus asuva vana kindluse juurde, aga seegi oli meeletu pingutus. Keskpàevases lòòmas, kuumuses tardunud vaikuses tundus see kyla lòunauinakut tegevat. Meeletu janu. Esimene ettejuhtuv baar oli halvaendeliselt kinni. Ja siis, nagu miraaz - silt: 5 meetri pàrast kohalikud hòrgutised ning vàrskendav sidruni granita. Kindlasti on see  ka kinni, mòtlesime. Aga ennàe imet - pisike bottega oli avatud, selle sees valitses mònus jahedus ning myyja kostitas meid maailma parima sidruni granitaga. Milline ònnis tunne! Ja sellest polnudki midagi, et kindlus oli keskpàevaks suletud. See granita yksi oli vààrt seda kuumuses ylesmàkke rassimist. Vòib-olla vahel ongi katsumused selleks, et mòista, kui vàhe on tegelikult ònneks vaja ;)

Sitikas

 Ja siit tuleb tànane etymoloogianurgakene :

"τζίτζικας" /loe: tzitzikas - inglise keeles cicada ehk maakeeli tsikaad, millest yhes postituses juttu oli.

Ilmselgelt tuleb meie eestikeelne sitikas sellest kreekakeelsest sònast :) Vaat kus lops!

Kohvitanta

 Anna kutsub pisikesest tassist (ykskoik mille) joomist kohvitantaks :)

Seega on Anna filosoofia kohaselt pea kòik itaallased kohvitantad, sest espressotass on ikka vàga pisike ja espressot juuakse siin meeletutes kogustes. Mis oli esimene asi, mida Daniele tegi Brindisi lennujaama jòudes (pàrast seda muidugi, kui olime kohvrid kàtte saanud)? òige - jòi pystijalabaaris yhe korraliku espresso, imetillukesest tassist.

Natuke siinsest kohvikultuurist (niipalju, kui mina nàinud olen ja aru saan :)

Sònastik:

Caffe - ehk lihtsalt kohv - tassike kanget espressot

 Caffe macchiato - ehk tòlkes "mààrdunud vòi plekiga kohv" :) Espresso tilgakese piimaga, ikka imetillukeses tassis.

Caffe corretto - ehk tòlkes "parandatud vòi timmitud kohv" - espresso tilgakese alkoholiga.

Caffe affogato - ehk "uppunud vòi uputatud kohv" - espresso paari teelusikatàie vaniljejààtisega. Ylitore leiutis! Seda on vàga tore ise ka kodus teha. Pyhapàeva hommikuti on see kuidagi eriti pidulik :)

Americano / Lungo - suurem tassitàis kohvi (no umbes nii suur, mida Eestis vanaema juubelil kringli kòrvale pakutakse :) Aga kindlasti mitte 300ml kruusitàis :)

Cappuccino  - ehk tòlkes "tassikene" ei vaja vast selgitust. Kyll aga tuleb jàlle yle korrata, et seda joovad kohalikud ise ainult hommikuti (sest piim on toit, mida tarbitakse hommikusòògiks. Nii et kindla peale vaadatakse turisti veidi imelikult, kui ta restoranis òhtusòògi lòpetuseks cappuccino tellib :) Ja ma polegi yldse kindel, kas nad valmistaksid seda òhtul. Vòib-olla on nende "piimalett" òhtuks juba kinni.

Latte macchiato - ehk tòlkes "mààritud vòi plekiga piim" :) Suurem tass piima kohvitilgakesega. Selle joomise puhul kehtib sama, mis cappuccino puhul. 

Nii, ja siis tulevad kòikvòimalikud variatsioonid eelmainitud jookidest:

Caffe in ghiaccio - ehk "jààga kohv" - espresso jààkuubikutega

Caffe d'orzo - viljakohv, ikka espresso. Seda joovad kohalikud muide vàga sageli ja seda saab igast baarist. Ei ole mingi fànsi-pànsi koffeiinivaba hipsterite vàrk.

Caffe in ghiaccio con latte di mandorla -  espresso jààkuubikute ja mandlisiirupiga

Caffe d'orzo in ghiaccio con latte di mandorla - viljaespresso jààkuubikute ja mandlisiirupiga. Vat see on see, mida mina tavaliselt joon. Ja seda joovad ka paljud kohalikud. Selle vàljaytlemine vòtab kyll aega, aga sellest pole midagi :)

Granita al caffe - see on otse sygavkylmast tulnud purustatud kylmunud espresso. Kohvikutes ja baarides on muidugi selleks erilised masinad, aga kodus saab seda ka vàga edukalt ise teha. Paar tassikest jahutatud kanget espressot paariks tunniks sygavylma, pàrast veidi sulada lasta ja siis purustada. Parim asi palaval suvepàeval! 

Moccacchino - (tavaliselt) kahekordne espresso pisukese piima ja kakao vòi shokolaadiga.

Ja minu suvine lemmik - mousse al caffe - ehk kohvikreem. See on pisike topsitàis midagi pehme kohvijààtise sarnast. Selline jààkylm pehme kohvijààtisetutsakas. Kui jàrgmine kord seda rannas joon, postitan siia ka pildi. 

Ja muidugi on veel kymneid teisigi variatsioone, aga need ylalmainitud on vàhemalt siin lòunas kòige levinuimad.

Ja kohvikutòòtajad on harjunud kòike seda valmistama ja kòik see on igapàevane. Eestis saan vahel praegugi muige osaliseks, kui julgen tellida "koffeiini- ja laktoosivaba latte". Mòni kohvikutòòtaja pòòritab pilkavalt silmi- liiga keeruline ja fànsi :)  Siin Itaalias on aga kòik lubatud - vàljaarvatud cappuccino ja latte pàrast keskpàeva! :) See on tòepoolest ainult turistide kapriis ja vat selle peale muigavad Itaalia teenindajad kyll :)

Daniele kodulinnas (mis on oma 13 000 elanikuga pisut suurem kui Keila), on vist kyll yle 30 baari/kohviku. Ma pole kokku lugenud, aga neid on igal tànavanurgal. Hommikuti on need rahvast tàis. Itaallane ei istu kohvikus pikalt - see pole hubane tsillimise koht. Sageli ryybatakse tilluke espresso ja selle kòrvale klaasike vett sisse otse leti ààres, lauda istumata ja aega raiskamata. Kohvi kòrvale vòib vòtta mingi pisikese magusa ampsu. Ka sellest postitan pildi, kui mul ònnestub diskreetselt mòni selline pilt teha :) Pisikeste magusate ampsude valik on suur :) 

Minu elu parim kohvielamus on aga Napolist. Aastaid tagasi seda linna kylastades otsisime yles yhe kohalike soovitatud ajaloolise kohviku. Parimat espressot pole mina elus saanud! See oli ilmselt segu kohalikust veest, kasutatud kohvisordist, jahvatusest, masinast, kohalikust òhustikust...mine vòta kinni.

Napolis ma praegu pole, aga siingi on iga kohviku kohv kordades parem kui kusagil mujal ;) Puhtitaalia vàrk :)

Imelik vaikus

 Tànane pàev mòòdus suures osas rannas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Tahtsin kirjutada imelikust vaikusest, mida tàna oliivisalus kogesin. See on kurb lugu. Rannast koju minnes sòitsime sisse Daniele perele kuuluvasse vàikesesse oliivisalusse, kus veel mòni aasta tagasi kasvas umbes 50 suurt ja tugevat oliivipuud. Daniele isa hoolitses puude eest ning korjas  sygisel puudelt viljad, et need pressida viia ning neist oma pere tarbeks oliiviòli valmistada lasta. (Meil oli Luxis ka alati paras varu Daniele pere oliiviòli, ikka oma neli-viis viieliitrist kanistrit. Poest ei ostnud me vààrisòli mitte kunagi.) Need olid ilusad puud, umbes 50-70 aastat vanad. Ja siis tuli Xylella fastidiosa - kiiesti leviv bakteriaalne haigus, mis oliivipuud kiiresti hàvitab.

Keda huvitab, saab lugeda nàiteks siit : https://www.efsa.europa.eu/en/topics/topic/xylella-fastidiosa

https://www.efsa.europa.eu/en/topics/topic/xylella-fastidiosa

https://www.nature.com/articles/d43978-022-00008-1#:~:text=According%20to%20a%20study%20by,it%20killed%20millions%20of%20plants.

Puud, mis olid vankumatult seisnud aastakymneid ning paljudes kohtades ka aastasadu ja mida ykski torm ega pòud polnud suutnud hàvitada, kuivasid kiiresti ning neist jàid jàrele tontlikud hallid salud, tàpselt nagu mònest òudusfilmist vàlja hypanud.

Kahjuks tabas see saatus ka Daniele salu. Tàna peatusime seal, et sealselt ainsalt viigipuult viigimarju korjata. Ja siis ma kuulsin vàga rusuvat vaikust - tsikaade polnud enam. Salentole nii omane heli - tsikaadide rytmiline "laul". Seda ei ole enam. Vaikus. Oliivipuid, mille mahla nad imesid ning mille okstes nad pesitsesid, pole enam. Ma olin seda nii igatsenud- seda kòrvulukustavat symfooniat pimedas Salento òòs. See oli kuidagi nii turvaline.

 Nii kurb on.

Loodan, et ajaga kasvavad peale uued oliivipuud ja tsikaadid tulevad tagasi. See vòib vòtta kaua aega.

Seniks tuleb leida turvatunnet mujalt. Kuigi tuleb tunnistada, et selles yleilmastunud ja ylimalt ylesharitud maailmas on seda yha raskem leida.

Selline kurb mòtisklus tàna. 

Oliivipuid on Salentos kyll vàheks jàànud, ent see-eest on viigipuid, arbuuse ja meloneid, viiamarju ja puna-punaseid magusaid tomateid, head kohvi ja maailma parimat jààtist.

Ja kylapidusid ja pizzica't, millest tuleb juttu mònes jàrgmises postituses,

Tàna soovin head òòd pildikesega meie naaberlinna peolt. Olgu te unenàod sama ilusad, kui need tànavakaunistused ;)

Fotonoppeid ja nipet-nàpet

 Siin mòned pildid hommikuselt kohvikutiirult.

See siin on Dani kodutànav. G -  yritasin Sulle seletada, kui kivine see on. Dani isa maja on paremat kàtt kusagil keskel. Selle kivimyyrina nàiva majaderodu taga on siiski natuke rohelust - igal majal on pisike hoov, kus ettevòtlikumad inimesed kasvatavad viigipuid, basiilikut ja muid vàikseid vorme. Jalutama need tànavad just ei kutsu...ja pean tunnistama, et see on minu jaoks paras katsumus.

Tànane postitus koosnebki peamiselt fotodest, sest olen pàrast kuuma rannapàeva kirjutamiseks liiga vàsinud. ònneks jààb teel rannast koju meile ette vàke majapidamine kust saab osta meloneid-arbuuse-tomateid-sibulaid jne... Korraks leevendab see vàsimust ja annab jòudu òhtusòògile mòelda. Ostame meloni, arbuusi, tomateid, kartuleid, sibulat, mune. Pistan autos kohe yhe mahlase tomati nahka, mille peale Daniele ytleb, et ta ei ole kunagi aru saanud inimestest, kes niimoodi paljast tomatit vitsutavad. Olgu siinkohal ka òeldud, et Daniele ei saa aru tomatimahla ja tomatisupi tarbimisest. Tema jaoks on tomatikaste pyhamast pyham ja tomat on mòeldud just kastmesse ja salatisse. Tòepoolest, ma pole kunagi nàinud teda ega yhtegi tema sòpra Bloody Mary't joomas :)  

 

J - pane vaim valmis yyratus koguses meloneid ja arbuuse vitsutama! Neid saab ju siin pooltasuta:)

Anna kutsub arbuusi arbuusa'ks :) Tegelikult on arbuus itaalia keeles anguria (ja Daniele dialektis milune de acqua  ehk vesimelon. See kollane melon on Daniele dialektis milune de pane ehk leivamelon :)

Etymoloogianurgake: pole vist vaja selgitada, kust tuleb sòna anguria :) Loomulikult kreeka keelest :)

Vajun nyyd huugava konditsioneeri saatel palavasse Salento unne ja nàen loodetavasti unes ohjeldamatult arbuuse vitsutavaid vanu kreeklasi ;)

Siin me oleme...

 Sulle, G - lubasin blogida, et Sinuga jaga minu Itaaliat :). Ja teistele sòbrukestele ka, kui teid peaks huvitama minu seekordne Itaalia kogemus. Viimasest postitusest on palju vett (Vahe)merre voolanud...

Siin me nyyd jàlle oleme - kuumas Salento òòs, òhukonditsioneerid huugamas...

Kui Stockholmist teele asunud lennuk viimaks Salento kohale jòudis, paistis lennukiaknast ainult yks suur helesinine avarus. Mul làks mòni hetk aega mòistmaks, et selles avaruses on kaks mòòdet - taevas ja meri. Vaevu-vaevu seletas silm piiri taeva ja mere vahel. Kui ilus sòna - silmapiir :) Ja siis ilmusid pildile pisikesed valgeid tàpikesed - mootorpaadid ja praamid. Ja kui lennuk veel allapoole laskus, hakkas pool sellest sinisest avarusest kergelt lainetama. Mòtlesin, et meie unistused on nagu need pisikesed valged tàpikesed - pisikesed mootorpaadid kiiresti làbi sinise avaruse liikumas, vahel ilmudes ei-tea-kust. Pead neile peale hyppama ja roolist haarama enne, kui nad silmapiiri taha kaovad ;)

Lennukist vàljas, kohvris kàes, autoga Dani kodu poole. Kòht tàis ja magama. Keset pàeva! Magasin 4 tundi...olin nii meeletult vàsinud. La pennichella  - siinses murdes "pàevauinak" on midagi, mida ma ainult siin teha suudan. Vaatame, kas ka tànasesse òòsse und jagus ;)

Tavaliselt làheb mul siin lòunas juhe kokku 5 pàevaga. See on minu meelte piir. Seekord olen mòttes ette valmistunud. Ja kaasas on head lugemist ja lòpetamist ootavad kàsitòòd. Kas 5 pàeva piir on muutumatu vòi saab seda veidi nihutada? Nàis-nàis :) Homseni!  

PS: Mulle meeldub tohutult etymoloogia  - sònade pàritolu. (Ylikoolist kylge jàànud kiiks).

 SILMAPIIR, inglise keeles horizon, soome keeles (horisontti), taivaanranta, nàkòpiiri. Vaatan alati ka soomekeelset sòna, sest soomekeelsed sònad on nii ilusad ja kònekad ning annavad  aimu, kuidas on ugri-mugrid maailma mòtestanud.

Etymology. The word horizon derives from the Greek ὁρίζων κύκλος (horízōn kýklos) 'separating circle', where ὁρίζων is from the verb ὁρίζω (horízō) 'to divide, to separate', which in turn derives from ὅρος (hóros) 'boundary, landmark'.

Polnud vàhimatki kahtlust, et see tuleb kreeka keelest :):):) Ilus!

Rand

Rand – see on suvel Itaalias omaette institutsioon. Rannapuhkus pole siin mitte mingi rahulik varbad-vees-tsillimine, vaid ylimalt intensiivne ja aktiivne olemise viis. Rand on koht, kus kohtutakse sòpradega, syyakse, tehakse sporti, lòbutsetakse, tukutakse. Terve pàev. Selleks on tarvis meeletul hulgal atribuutikat – pàikesevarje, rannatoole, ràtikuid, igat sorti ujumiskostyyme, hòlste, mida ujukate peal kanda, palle, tuulelohesid, termoskotte, igas suuruses ja stiilis tàispuhutavaid ujumisjullasid, kreemi-kreemi-kreemi, jààtist, rannabaare, pàikesekybaraid jne jne jne. Ja mida rohkem sòpru-tuttavaid koos on, seda parem. Istutakse pàikesevarjude all, yhe silmaga vees sulistavaid lapsi valvates, syyakse, kuulatakse muusikat ja lobisetakse lòputult.

On olemas tasulised rannad ja tasuta rannad. Tasulises rannas saab endale rentida pàikesevarju kahe lamamistooliga, et siis sòna otsese mòttes paarikymne sentimeetri kaugusel asuva naabri varbaid vòi pealage vahtides mònusalt pikutada. On rannabaar ja restoran, vetelpààste ja meeletu jutuvada. Màngib hoogne muusika ja vees sulistavad inimesed saavad kaldal keksivate “pàevajuhtide” ettenàitamisel vees tantsida. Randa tullakse sageli suurte sòpruskondadena ja istutakse-lobisetakse-syyakse pàikeseloojanguni, vahepeal soojas vees ligunedes.

Tasuta rand on ilma igasuguse atribuutika ja meelelahutuseta. Tuleb kòik ise kaasa vòtta, alustades pàikesevarjust ja lòpetades toiduga. Kogu selle kraami kaasavedamine ja ylesseadmine on ysna kurnav tegevus. Aga pole vist tarvis tàpsustada, et meie eelistame tasuta randa. Ja mitte ainult sellepàrast, et see on tasuta, vaid ennekòike sellepàrast, et seal on veidikenegi rohkem ruumi ja privaatsust (kuigi minu meelest on ka need rannad ylerahvastatud).

Kòikide nende siresààrsete ja pruuniks pòlenud itaallannade kòrval tunnen ma end tòeliselt alavààrsena. Ma olen vormist vàljas ja valge. Olen nagu mingi pehme vòdisev “panna cotta”JJJ. Aga seekord otsustan, et ma ei lase end sellest hàirida ning laulan endamisi: “I believe in miracles, where’re you from you sexy thing…”JJJ Ja yllataval kombel mòjub!:) Tunne on hea ja enesehinnang tòuseb.

Rannapuhkus kòlab toredaltJ Aga vàikeste lastega on sòna “puhkus” siin mòistagi yleliigne. Eest jooksvate laste kreemitamine, rannajullade tàispuhumine, peast lendavate mytside tagasi pàhe sàttimine, laste veest vàlja meelitamine, liivaormide-àmbrite-kyhvlite-totsikute lahti-kokku pakkimine ja transportimine, pàrast randa laste ja rannariiete pesemine, ràtikute kuivama riputamine. Ja see tohutu liivakogus, mida iga pàev autost ja rannakottidest vàlja tuleb kyhveldada…J Iga pàev. Iga. Pàev. Pàrast 3 nàdalat sellist intensiivset “puhkust” ootan juba tegelikult Luxi naasmist ja loen suurest vàsimusest pàevi. Aga siis vaatan oma pisikesi tornaadosid rannal jooksmas ja vees sulistamas, silmad suurest ònnest ja mònust sàramas ja mòtlen, et elu on ikka ilus J Igal pool. Vàsimusest hoolimata.