Päike on tagasi :)

Eile ei jöudnudki blogida, sest pärast öhtusööki läks tantsuks ja kui löpuks oma tuppa tulime, vajusin magama nagu nott.
Päike on tagasi :) Eilse kohta polegi suurt midagi kirjutada, sest ilm oli ilus ning lesisime rannas :) Ainult et valitseb suur ebaöiglus - Daniele on juba must nagu türklane, aga mina ikka valge nagu keldris kasvanud kartuli idu (nii kutsus mind väiksena minu emps). Olen nüüd 30 kreemilt läinud üle 10 -sele ,aga ikka ei miskit...No vaevumärgatav jume on, asi seegi! Ma arvan, et asi on ikkagi selles, et on talv...:)

Kirjutan veidi kohalike elanike kohta,
Mauritiuse pöliselanikke ei olegi olemas. Sest saar oli enne avastamist täiesti asustamata. Siin oli linnu- ja taimeparadiis. Mulle meeldib kujutleda, kuidas esimesed maadeavastajad siia jöudsid ja mida nad nägid ja kuidas siin kanda kinnitasid. Päris täpselt pole teada, kes oli esimene inimene, kes Mauritiusele asuts. Vöib-olla oli see Diego Dias vöi Domingo Fernandez 1500 aasta paiku. Töiselt vallutsid saare aga hollandlased 1638. aastal. Nad tegid siin palju kurja - hävitasid metsad (siin leidus palju väärispuud) ja dodo,  Aga natuke head tegid nad ka - nimelt hakkasid kultiveerima roosukrut ning töid Java saarelt Mauritiusele hirved, Hollandlased lahkusid saarelt 1710. aastal, sest nad ei pidanud siinsele kliimale ja piraatide rünnakutele vastu.
Peale hollandlasi tulid prantslased. Nemad olid juba natuke asjalikumad. Nende käe all arenes pöllumajandus ja metsikust saarest sai öitsev koloonia. Tösi, seda küll Madagarskarilt ja Aafrikast toodud orjade tööga...
1810. aastal toimusid  prantslaste ja brittide vahel merelahingud. Grand Port´i all, muide said britid prantslastelt lüüa ja see oli Napoleoni ainus vöit merel. Sellele vöidule vaatamata pidid prantslased kapituleeruma ning saar läks brittide kätte. See oli juba väga hea aeg, sest 1835 aastal kaotati saarel orjus. Briti vöimu all aga toimus massiline sisseränne Indiast ja Hiinast.
Nii ongi Mauritius üks rahvaste segu. Siin on nii aafriklasi, hindusid, hiinlasti. Köik elavad söbralikus üksmeeles ning vaenu eri rahvuste ja usundite vahel ei ole. Ka kuritetegevus on sarel väga madal.
 Köige "pölisrahvamaks" vöib aga pidada kreoole - koloniseerijate järeltulijaid, kes on segu aafrikast ja euroopast. Nad on naerusuised ja väga söbralikud.
Niipalju siis saare elanikest.

Täna käisime snorgeldamas. See oli minu elu esimene kord! Ja see oli väga lahe! Nägin meritähte, koralle ja igasugu kirevaid kalu, kes ka mind väga uudishimulikult vaatasid ja päris nina alla silmsidet looma tulid :)
Homme läheme taas veidi maad avastama, seekord saare keskossa. Aga sellest siis juba homme, Nüüd aga läheme öhtust sööma;)

Dodo

See pisike antitsüklon, mida paar päeva tagasi mainisin, ei olegi nii väga pisike...Täna oli jälle pilves ja hoovihmane ilm. Ning ilmateade ei töota ka homseks ja ülehomseks midagi paremat. See tegi tuju algul veidi nadiks. Tuled 10 000 km löunasse ja ikkagi ei saa seda, millest Luxis puudust tunned - päikest! Aga olgu kuidas on, püüame sellegipoolest vötta saarest, mis vötta annab.
Täna käisime klaasist pöhjaga paadiga laguuni peal ookeanipöhja uudistamas. Nägime merisiile, igasugu triibulisi kalu, koralle ning isegi ühte suurt kilpkonna :) Snorgeldamine annaks kindlasti hoopis suurema elamuse, kuid praeguse tuulega seda kahjuks teha ei saa.

Ostsin täna ühe pisikese nikerdatud linnu - dodo, millest on saanud Mauritiuse sümbol.  Dodo oli lennuvöimetu pelikani sarnane lind, kes elutses ainult Mauritiusel. Kahjuks oli tal väga önnetu saatus. Peale saare avastamist 16. sajandi alguses hakkasid Maurtitust väisama laevad, kes kasutasid saart vahepeatusena oma kaubateedel. Matsakas dodo ning tema munad olid meremeestele heaks eineks ning nii notitigi dodosid massiliselt. Lind munes vaid ühe muna aastas ja nii ei suutnud ta ka piisavalt kiiresti paljuneda. Dodo väljasuremine olevatki olnud esimeseks tunnistuseks sellest, kuidas inimene vöib pöhjustada liikide kadumist.
Selline öpetlik lugu siis seekord :)

Täna käisime pisikesel ringreisil saare pöhjaosas. Hüppasime korraks läbi pealinnast Port Louis´st, külastasime kahte härrastemaja koloniaalajastust, käisime botaanikaaias ning söime yhe kohaliku tädikese aias ehtsat kreooli toitu. Köik oli väga pönev, ainult et kuna tegemist oli korraldatud tuuriga, siis olid köik minutid loetud ning köik käis ülehelikiirusel. Tundub aga, et sellised korraldatud tuurid on meiesuguste turistide jaoks ainus vöimalus saart uudistada, sest kohalik bussiliiklus on kahtlane, autorent samuti (vasakpoolne liiklus) ning taksod kallid. Nii et tuleb tänase korraldusega rahule jääda. Kahju, et ei saa omapäi rohkem ringi mütata.

Täna oli terve päev pilves ja vihmane. Aga meie käisime ikkagi öhtul vihmasajus ujumas. Ning pärast tukkusime kahe palmi vahele kinnitatud vörkkiiges ning vaatasime tähti ja kuulasime ookeanimüha ;)

Meie hotell asub Morne´i mäe (777m) lähedal. Koloniaalajastul oli see mägi heaks pelgupaigaks orjadele, kes oma isandate istandustest pögenesid. Isandad olid köigepealt hollandlased, siis prantslased ja seejärel britid. Orjus kaotati 1833. aastal. Saareriik iseseisvus alles 1968. aastal.
Niipalju siis täna ajaloost ;) Sarjast "Müstiline Mauritius" :)

Talvepäike

Eile öösel läbi une tohutut mühinat ja krabinat kuuldes olin kindel, et väljas möllab pisemat sorti orkaan. Kui aga aknast välja piilusin, oli köik korras. Ainult tuul sahistas palmiokstes. Uskumatu, kui valju mühinat need puud tekitada suudavad!
Hommikul ärgates oli ilm hall ja pilves ja sadas isegi paar piiska vihma. Löin juba mötteis rannas lesimisele käega, kui üks kohalik selgitas, et tegemist on köigest pisikese hommikuse antitsükloniga ning et paari tunni pärast on jälle ilus ilm. Ja nii oligi.
Kreemitasin end korralikult 30se päikesekreemiga sisse. Kreem on töesti töhus, sest isegi pärast päris pikka päikese käes logelemist olen ikka sama valge kui enne. D arvas, et ju on aastaaja viga - ikkagi talv! :)

Muideks, siin on metsikult head pisikesed magusad ananassid...

Me ei ole ikka veel oma hotelli territooriumilt kaugemale jöudnud. Aga selleks pole ka siiani vajadust olnud - see on pisike omaette küla, kus on köik vajalik olemas. Pealegi ei ole sugugi lihtne omapäi uitama minna, sest hotell asub poolsaarel, keset loodust, kaugel küladest ja linnadest. Ja bussid siin ei käi.
Homme aga on meil plaanis minna ringreisile - Pealinna Port Louis´i ning väidetavalt maailma ühte kauneimat botaanikaaeda uudistama. Löpuks ometi saab rohkem aimu, kuidas siin elatakse. Oleme pönevil ;)

India ookeanis

Keset merd ja ookeani...Joudsime täna hommikul varavalges Mauritiuse saareriiki. Imestate kindlasti, et miks mul pulmareisil arvuti kaasas on. Tunnistan, et mul poleks tulnud möttessegi seda kaasa vötta, kui Ott poleks eurovisiooni finaali saanud...önneks on mul pisi-pisike sülearvuti, mis ei vöta palju ruumi, Nii me siis ootame siin oma toas vöistluse algust ja mötlesin siis ajaviiteks veidi blogida. Muidu pärast lähevad vahetud muljed kaotsi.

Niisiis, jöudsime varavalges Mauritiuse saareriiki. Meid tervitas vahelduva pilvisusega niiske hommik. Siin maailmanurgas on algamas talv. Mis tähendab, et päeval on sooja "köigest" 28 kraadi. Hm. Elame kuidagi ehk üle :) Meie tee lennujaamast hotelli saare edelaosas kulges läbi suhkruroopöldude ning kalurikülade. Päev kujunes suht uimaseks, sest 11 tundi lennukis - söba silmale saamata - oli teinud oma töö. Aga ega rannas lesimiseks palju energiat vaja lähegi :) Kuigi ega me sedagi eriti palju teinud, sest uni kippus vägisi peale ning pärast löunasööki vajusime oma toas suisa 3 tunniks öndsasse unne. Kui ärkasime oli päike juba loojumas. Siin juhtub see 6 ajal öhtul. 

Homme tuleb kindlasti usinam päev. Daniele tahab minna kalale. Täna vestlesime rannas ühe kohaliku noormehega, kes öhtupimeduses kalmaare püüdis. Ta kinnitas, et haikala pole tema oma elu jooksul siin randades näinud. Saart ümbritseb korallrahu, mis avamere elukad eemal hoiab. Laguun, mille ääres meie hotell on, on kantud ka Unesco maailmapärandi nimistusse. Aga eks siis näis, kas ja kui suuri kalu D püüdma läheb ;)

Muide, siin on JUMALIKULT HEA kohalik kohv...Seda kinnitab ka Daniele. Ja see on juba suur tunnustus. Ka kohalik tee on hea. Ja rumm ;) Jöin täna juba ühe mojito kohaliku rummi ja roosuhkruga...

Aga nüüd, blogi kinni ja pöidlad pihku! Otile elatakse kaasa ka teiselt poolt maakera!

La Famiglia

Oleme Itaaliast tagasi. Vihmases ent soojas Luxis.
Sòitsime lòunasse lootuses pàikest vòtta ja ujuda, kuid ilm keeras kehvaks. Pyhapàeval, just siis, kui me Daniele suguseltsiga suurt pidulikku lòunat sòime, oli sooja 31 kraadi ning ideaalne pàev rannas peesitamiseks (mida kòik peale meie ka tegid). Esmaspàeval aga langes temperatuur pea 15 kraadi ning rannamònud tuli selleks korraks unustada.

Lòunasòòk la Famigliaga (ehk perekonnaga) làks kenasti. Daniele vanemad olid selleks puhuks reserveeninud mòned lauad kenas restoranis. Tutvusin làhemate ja kaugemate sugulastega (mònda nàgi Danielegi elus esimest korda...), naeratasin viisakalt ning lasin sòògil-joogil hea maitsta. Pidusòòk lòppes kell 7 òhtul...

Saime siis lòpuks ka selle "pàris" pulmatordi ;) Mis aga jài maitselt kòvasti Luxi tortidele alla. Niisiis, taaskord tuleb korrata moraali, et vàlimus ei ole kòige tàhtsam.

Sellel pildil aga oleme Daniele nòbude ja nende kaaslastega.

Enne pidusòòki aga kàisime Daniele òe ning òemehega Lecces ning tegime mòned pildid. Tagasihoidlik nagu ma olen, oli mul ysna ebameeldiv vòòraste pilkude saatel linnas patseerida. Kuid eks natuke oli uhke tunne ka, sest mu kleit paistis tekitavat vaimustust. Kui paar pàeva hiljem taas Leccesse juhtusime ning yhes baaris peatusime, tundis baariomanik meid àra: "Palju ònne! Màletan - teie olite see kàsitsi kootud kleidiga pruut. " :)

Roberto (òemees) ei lasknud yhtegi head fotovòimalust kàest ning kui meist mòòdus sinise Vespaga mees, kupatas Robi mehe viisakalt motika seljast ;)

Selline oli siis meie tagasihoidlik pidu Itaalias (mis vòrreldes pàris pulmadega oli tòepoolest tagasihoidlik, sest tegemist oli siiski ainult afterpartyga ilma tseremoonia ja muu selliseta). Veel samal òhtul startisime oma sòprade pulma (150 km Leccest pòhja, linna nimega Ruvo di Puglia) mis oli tòeline sòòmisorgia...aga sellest ehk mòni teine kord).

Tasapisi hakkab kogunema pulmapilte. Kuu lòpus peaksime saama ka ametiliku fotograafi pildid ning siis riputame valiku parematest paladest kusagile yles ja anname teile teada, kust saab pilte alla laadida. Praegu aga veel natuke kannatust ;)

Eelmisel laupàeval kàisime veel peo otsi kokku tòmbamas ja muidu asju ajamas. Aiandisse oli tarvis postamendid tagasi viia, Fiat 500 mehele tànutàheks pudel pulmaveini jne. Pea igapool, kus peatusime, pakuti hea itaalia kombe kohaselt tassike espressot. Meenus stseen filmist "Benvenuti al Sud" (ehk "Teretulemast lòunasse" - soovitan soojalt vaadata. Film rààgib sellest, kuidas yks pòhjaitaallane Lòuna-Itaaliasse tòòle suunatakse). Kolmandat tassi ma enam vastu ei vòtnud, vaid palusin selle asemel klaasi vett...Muidu oleksin olnud nagu tàispòòretel tòòtav Duraceli jànes...:)

Paar sòna ka teie soovitustest ja soovidest vàrsketele abikaasadele. Vaieldamatult levinuim soovitus mulle (kuidas Danielet ònnelikuna hoida) on: Syya, syya, syya ja veelkord syya. Head ja paremat ja muidugi itaalia kòòki eelkòige. Sellega ei tohiks olla probleeme :)

Danielele soovitati enamasti tolereerida minu kàsitòò-hullust ja lòngakuhilaid ning anda mulle palju ruumi ;) Yes, tàpselt nii, Olen igati nòus.

Kysimusele aga, kus kujutate meid ette 25 aasta pàrast oli ylekaalus: Lòuna-Itaalias oliive kasvatamas ja B & Bd pidamas. Asjal on jumet ;) Vaatame, mis teha annab ;)

Homme aga sòidame nàdalaks Itaaliasse, et seal Daniele sugulastega (kes Luxi tulla ei saanud) veel yks suurem sòòming maha pidada ning ka minu ristivanemate pulmas kàia. Ma ei julge mòelda, mitu kilo ma tuleva nàdalaga juurde vòtan...Ja juurde ma vòtan, see on kindel. Sest Itaalias ei saa sòògiga piiri pidada, sest kòik on lihtsalt nii hea...Eriti sidrunijààtis...

Ilmateade on hetkel natuke nukker, aga loodan siiski, et saan varbad vette pista!

Daniele vanematel on ka nyyd arvuti, aga ma ei tea, kuidas netiga lood on. Ehk saan sealt ka blogida ja anda teada, kuidas la Famigliaga làheb;) 

Ilusat varasuve!