Nomaadid

Ongi jàlle aeg hakata pakkima...Meie perepuhkuse esimene etapp - Eesti - hakkab làbi saama. Mul oli kavas selle ajal siia kirjutada...aga hea, et jòudsin kòigi kòhud iga pàev tàis sòòta ja tagada, et pàeva lòpuks kòik elus ja terved oleksid:) Selline see lastega puhkus on :)
Selle aja sisse mahtus nii palju hinge- ja kerekosutavat - Kalamaja romantika, sirelilòhnaline Vòrumaa, jaanituli Saaremaal Tagarannas, kohtumised kallite inimestega, kuhjaga hàid raamatuid (mis nyyd siis lugemist ootavad). Ongi jàànud alles veel paar pojengilòhnalist pàeva Keilas ja siis...Itaalia! Algul 4 pàeva Roomas ning siis sealt alla Salentosse.

Pakin. Osa asju tuleb jàtta Keilasse, et need siis pakiga sygisel Luxi saata. Osa Itaalias vaja minevaid asju tuleb pakkida Dani auto peale. Ja osa asju tuleb pakkida meiega Rooma kaasa tulevasse kàsipagasisse. Ja siis on ju veel mòned asjad, mida làheb kohe septembris Luxis vaja, enne kui pakid kaubaautiga saabuvad...AAAAAAAAAAAAHHHHHHH!!! Pyyan pidevalt seda asjade kuhja pisendada, et oleks vòimalikult vàhe asju koguaeg kaasa pakkida. Asjad asjad asjad...

Loodan vàga, et Itaalias on aega rohkem kribada.Sest kindlasti on, millest kirjutada ;)

Vastused

Mul algas taas vanemapuhkus - 7 kuud! Daniele vanemapuhkus algab kahe nàdala pàrast. Teeme teoks yhe oma unistustest - rahulikult perega hommikuti àrgata kusagile kiirustamata, reisida, veeta aega sòprade ja peredega Itaalias ja Eestis, toita oma juuri, kulgeda...ja otsida vastust kysimusele: mis on meie perele hea?

Esimene etapp on Abu Dhabi. Làheme lòpuks ometi kylla kallitele sòpradele. See on meil mitu aastat plaanis olnud :)
Teine etapp: kaks kuud Eestis - mai-juuni. Ah, kuidas hing hyppab sees mòttest, et nàen jàlle òunapuude ja sirelite ja toomingate ja pojengite òitsemist ja valgeid òid!
Kolmas etapp: kaks kuud Itaalias - juuli-august.

Praegu aga oleme veel Luksis. Kell on 5.02. Mul pole und. Vàljas laulab mustràstas (vist :))
Vastuseid, palun!

Aga miks mitte?

Miks arvavad emad, et nende reeglid on alati mòttekad?

Francol on komme igal hommikul midagi lasteaeda kaasa vòtta, olgu selleks siis mòni raamat vòi mànguasi vòi kaks salvràtipakki (paar pàeva tagasi). Ta jàtab asjakese kenasti oma riiulisse ja kui ma talle òhtul jàrgi làhen, on ròòm suur, et see ikka veel alles on!

Mònikord aga on kaasavòetavad asjad natuke...suured...Paar pàeva tagasi tahtis F kaasa vòtta oma Muumi màhkmed. Terve paki. Olin resoluutne: "Ei, see on liiga suur! Seda ei vòta kaasa! Vòta kaks màhet - yks Muumitrooli pildiga ja teine Sniffi pildiga." Francole see variant ei sobinud. Làks lahti kòva kisa ja uksest vàlja saamine osutus vòimatuks. Puhisesin omaette, et nàe, mis kapriisne laps! Kell tiksus armutult ja mul oli kiire. Aga siis mòtlesin,et mis loogiline seletus keelab tervet pakki màhkmeid kaasa vòtmast (peale selle, et mina ytlen nii ja kòik!)? Tòepoolest, miks mitte? Kas see on ohtlik? Ei. Kas see on ebaviisakas? Ei. Niisiis, miks mitte. "
Ok, Franco, sa vòid kaasa vòtta terve paki Muumi màhmeid, aga siis istud ilusti vankrisse, et me kiiremini lasteaeda jòuaksime, ok?"
"Ok", vàikemees ohkab kergendatult. Jòuame yliheas tujus lasteaeda. Frano tahab paki yles oma ryhma kaasa vòtta, aga ma seletan rahulikult, et Muumid jààvad vankrisse tuttu ja ootavad Francot.
:) Kòik korras ja ei mingit stseeni.

Kui òhtul Frnacole lasteaeda jàrgi làhen, on ta esimene kysimus, et kas Muumid on ikka vankris. Seletan, et nad jàid vanaemaga koju. See vastus sobibja làheme ròòmsalt koju :)

Miks arvavad emad, et nad vòivad otsustada, et lapsed ei tohi vòtta vankrisse kaissu tervet màhkmepakki, kui see kellelegi kurja ei tee?
Tòepoolest, emad, laske lòdvaks! :)

Tavaline pàev

Nii umbes viimased 1,5 aastat on mu maailmas mòllanud nii tugevad orkaanid ja maavàrinad - loodusnàhtused, mille saab vòtta kokku yhe nimega - Franco (ja òige pisut viimasel ajal ka Tuuli), et on pàevi,  mil ei jàà kivi kivi peale ja on tunne, et iseennast tuleb hakata nullist ehitama...:) Aga see vist ongi emaks olemine - uue maailma loomine yhe uuesti ja uuesti...kuigi ideaalis tahaks olla vankumatu kui kalju...
Eks ma nii enne lapsi mòtlesingi  - minust saab rahulik ja kindlameelne, soe ja alati kannatlik (! yeah right!) ilus ema :) Ma ei kài kunagi plekkidega riiete ja pesemata juustega ringi. Ma ei pahanda kunagi. Ma jaksan alati lastega màngida ja nende und valvata. Ma panen paika kindlad reeglid ja minu lapsed ei làhe kunagi yle kàte...(Publik naerab!)
Tegelikkuses aga: haaran sageli kapist esimese ettejuhtuva pusa ja jooksen nàgugi pesemata Francot lasteaeda viima...kannatus katkeb, kui hàrra Terrible Two ei suvatse magada silmatàitki meie poolt pakutavat und ja tahab òòsel 2st 5ni legodega kolistada...reeglid on kyll mu peas paigas, aga sageli ei ole aega ega kannatust ega jòudu neid praktikas kohaldada...

Leidsin arvutist yhe tavalise pàeva kirjelduse, mis minu praegust argipàeva vàgagi tàpselt edasi annab :) Palun, siit ta tuleb:

"Òòsel magamata.

Àrkan Franco hyydmise peale. Nòuab pastat. Làheme putru keetma. Franco istub kòògitasapinnal ja nòuab leiba. Ròstime siis leiba. Leival murdub nurk àra, F vihastab ja viskab leiva pòrandale. Jonn làheb lahti.

Lòikan vormiga leivaviilust sydame. Ei aita. Keedan putru ja F aitab helbeid potti panna, pooled helbed muidugi pàrandale:) Jonn edasi.

Istume lauda. Ees on puder moosiga ja jogurt. F vihastab, kui Daniele tema laual asuvat màngubussi puudub. Sòòmisest ei tule miskit vàlja. Samal ajal istub beebi rahulikult oma toolis ja kròbistab oma pehmet raamatut. Mina tunnen end muldvanana..."

:):):)

Aga kòiges selles on midagi suurt ja vòimast, mis mind tohutult kasvatab. òpetaja ilmub, kui òpilane on valmis, eks?;) Mina, kes ma alati kirglikult elada tahan, nii et seda iga keharakuga tunda on, olengi nyyd keset màssavat ja kasvavat dzhunglit:) Ja see on yhtaegu hirmutav, vàsitav, aukartust tekitav, ilus, ja vaimustav! 

!!!

http://arhiiv.err.ee/vaata/plekktrumm-viivi-luik/popular-week

Uus

Ilusat alanud aastat, kallid!
Meie aasta algas...väga nömedalt. Aga vöib-olla hoopis tagantjärele möeldes hästi...? Saabusime Eestisse 30.dets südaööl. Minu süles magav Tuuli ja D süles uneraske Franco. Mu vanemate ja söbranna (vöi öigemini öe :)) abiga saime oma killavoori ja pesakonnaga Keilasse. Lapsed voodisse ja ise ka tuttu! Minu suule tuli maailma suurim naeratus - olen kodus! Nii hea! Nüüd saab kelgutada, sugulastel ja söpradel külas käia, hubastes kohvikutes istuda ja end varbaotsest pealaeni head ürgset pöhjamaist jöudu täis laadida!

Mnjah...

Järgmisel päeval hakkas Franco rääkima, et ta körv valutab...palavik, köha, nohu. 2. jaanuaril tuvastas lastearst paha körvapöletiku. Antibiootikumid, tubane reziim jms...Ok, Franco sai paari päevaga terveks. Ja siis hakkas Tuuli väga raskelt ja raginal hingama. Veetsime suisa 2 ööd lastehaiglas. Inhalatsioonid ja tilgutiga antibiootikumid. Diagnoos viiruslik bronheoliit (ilmselt töime selle Luxist kaasa). Olles harjunud Luxi heaoluühiskonna tervishoiusüsteemi ja alati vastutulelike, rahulike ja naeratavate tervishoiutöötajatega, oli see kogemus paras katsumus. Kui ödedelt riielda sain,et Tuulil kaks korda kanüül ära tuli, nutsin südamest. Ödede meelest oleksin pidanud nii ööl kui päeval silmatäitki magamata jälgima, et T tilgutit ära ei tömbaks...no mis valemiga? 9-kuune aktiivne beebi, kes end voodis püsti ajab ja muudkui tuuseldab...ja magamta ja väsinud ema...no mis valemiga??? Beebile toodi söögiks purgitoitu, mida ise koridori löpus mikrolaineahjus soojendamas pidin käima. Tuuli pidin siis üksi palatisse jätma, sest teda ei saanud ju tilgutiga kaasa tirida...ohjah. Aga peamine on, et Tuuli sai terveks ja tohime löpuks homme (nädal aega planeeritust hiljem) oma poistele Luxi järele söita. Kiitma pean aga oma siinset lastersti, kes alati abivalmis ja kättesaadav oli! Vähemalt tema :)

Aga...eile öösel ärkasin körvavalu peale...no ei!!! Kas nüüd löpuks haigestun mina??? Aga reisi enam edasi lükata ei saa ega taha. Nii et valuvaigistid käsipagasisse ja lennule!

Kirjutasin, et aasta algas nömedalt. Tegelikult aga olen saanud kummalisel kombel puhata ja end laadida, sest Eestis siiski on nii palju väge, et isegi 2 nädalat ainult haigete lastega kodus istudes saab jälle uut jöudu ja tarkust minna edasi eluga kodust kaugel...Nii et nagu ütles mu kadunud kullakallis vanaema: kes teab, milleks see jälle hea oli? ;)

2-aastase avastused

Franco vaatab taevas pilvi ja teatab: "Mamma, màà-màà!"
:):):) Ilma, et me kunagi oleks talle pilvelammastest rààkinud...Uskumatult terased, need 2-aastased nòòbid!