Imelik vaikus

 Tànane pàev mòòdus suures osas rannas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Tahtsin kirjutada imelikust vaikusest, mida tàna oliivisalus kogesin. See on kurb lugu. Rannast koju minnes sòitsime sisse Daniele perele kuuluvasse vàikesesse oliivisalusse, kus veel mòni aasta tagasi kasvas umbes 50 suurt ja tugevat oliivipuud. Daniele isa hoolitses puude eest ning korjas  sygisel puudelt viljad, et need pressida viia ning neist oma pere tarbeks oliiviòli valmistada lasta. (Meil oli Luxis ka alati paras varu Daniele pere oliiviòli, ikka oma neli-viis viieliitrist kanistrit. Poest ei ostnud me vààrisòli mitte kunagi.) Need olid ilusad puud, umbes 50-70 aastat vanad. Ja siis tuli Xylella fastidiosa - kiiesti leviv bakteriaalne haigus, mis oliivipuud kiiresti hàvitab.

Keda huvitab, saab lugeda nàiteks siit : https://www.efsa.europa.eu/en/topics/topic/xylella-fastidiosa

https://www.efsa.europa.eu/en/topics/topic/xylella-fastidiosa

https://www.nature.com/articles/d43978-022-00008-1#:~:text=According%20to%20a%20study%20by,it%20killed%20millions%20of%20plants.

Puud, mis olid vankumatult seisnud aastakymneid ning paljudes kohtades ka aastasadu ja mida ykski torm ega pòud polnud suutnud hàvitada, kuivasid kiiresti ning neist jàid jàrele tontlikud hallid salud, tàpselt nagu mònest òudusfilmist vàlja hypanud.

Kahjuks tabas see saatus ka Daniele salu. Tàna peatusime seal, et sealselt ainsalt viigipuult viigimarju korjata. Ja siis ma kuulsin vàga rusuvat vaikust - tsikaade polnud enam. Salentole nii omane heli - tsikaadide rytmiline "laul". Seda ei ole enam. Vaikus. Oliivipuid, mille mahla nad imesid ning mille okstes nad pesitsesid, pole enam. Ma olin seda nii igatsenud- seda kòrvulukustavat symfooniat pimedas Salento òòs. See oli kuidagi nii turvaline.

 Nii kurb on.

Loodan, et ajaga kasvavad peale uued oliivipuud ja tsikaadid tulevad tagasi. See vòib vòtta kaua aega.

Seniks tuleb leida turvatunnet mujalt. Kuigi tuleb tunnistada, et selles yleilmastunud ja ylimalt ylesharitud maailmas on seda yha raskem leida.

Selline kurb mòtisklus tàna. 

Oliivipuid on Salentos kyll vàheks jàànud, ent see-eest on viigipuid, arbuuse ja meloneid, viiamarju ja puna-punaseid magusaid tomateid, head kohvi ja maailma parimat jààtist.

Ja kylapidusid ja pizzica't, millest tuleb juttu mònes jàrgmises postituses,

Tàna soovin head òòd pildikesega meie naaberlinna peolt. Olgu te unenàod sama ilusad, kui need tànavakaunistused ;)

Fotonoppeid ja nipet-nàpet

 Siin mòned pildid hommikuselt kohvikutiirult.

See siin on Dani kodutànav. G -  yritasin Sulle seletada, kui kivine see on. Dani isa maja on paremat kàtt kusagil keskel. Selle kivimyyrina nàiva majaderodu taga on siiski natuke rohelust - igal majal on pisike hoov, kus ettevòtlikumad inimesed kasvatavad viigipuid, basiilikut ja muid vàikseid vorme. Jalutama need tànavad just ei kutsu...ja pean tunnistama, et see on minu jaoks paras katsumus.

Tànane postitus koosnebki peamiselt fotodest, sest olen pàrast kuuma rannapàeva kirjutamiseks liiga vàsinud. ònneks jààb teel rannast koju meile ette vàke majapidamine kust saab osta meloneid-arbuuse-tomateid-sibulaid jne... Korraks leevendab see vàsimust ja annab jòudu òhtusòògile mòelda. Ostame meloni, arbuusi, tomateid, kartuleid, sibulat, mune. Pistan autos kohe yhe mahlase tomati nahka, mille peale Daniele ytleb, et ta ei ole kunagi aru saanud inimestest, kes niimoodi paljast tomatit vitsutavad. Olgu siinkohal ka òeldud, et Daniele ei saa aru tomatimahla ja tomatisupi tarbimisest. Tema jaoks on tomatikaste pyhamast pyham ja tomat on mòeldud just kastmesse ja salatisse. Tòepoolest, ma pole kunagi nàinud teda ega yhtegi tema sòpra Bloody Mary't joomas :)  

 

J - pane vaim valmis yyratus koguses meloneid ja arbuuse vitsutama! Neid saab ju siin pooltasuta:)

Anna kutsub arbuusi arbuusa'ks :) Tegelikult on arbuus itaalia keeles anguria (ja Daniele dialektis milune de acqua  ehk vesimelon. See kollane melon on Daniele dialektis milune de pane ehk leivamelon :)

Etymoloogianurgake: pole vist vaja selgitada, kust tuleb sòna anguria :) Loomulikult kreeka keelest :)

Vajun nyyd huugava konditsioneeri saatel palavasse Salento unne ja nàen loodetavasti unes ohjeldamatult arbuuse vitsutavaid vanu kreeklasi ;)

Siin me oleme...

 Sulle, G - lubasin blogida, et Sinuga jaga minu Itaaliat :). Ja teistele sòbrukestele ka, kui teid peaks huvitama minu seekordne Itaalia kogemus. Viimasest postitusest on palju vett (Vahe)merre voolanud...

Siin me nyyd jàlle oleme - kuumas Salento òòs, òhukonditsioneerid huugamas...

Kui Stockholmist teele asunud lennuk viimaks Salento kohale jòudis, paistis lennukiaknast ainult yks suur helesinine avarus. Mul làks mòni hetk aega mòistmaks, et selles avaruses on kaks mòòdet - taevas ja meri. Vaevu-vaevu seletas silm piiri taeva ja mere vahel. Kui ilus sòna - silmapiir :) Ja siis ilmusid pildile pisikesed valgeid tàpikesed - mootorpaadid ja praamid. Ja kui lennuk veel allapoole laskus, hakkas pool sellest sinisest avarusest kergelt lainetama. Mòtlesin, et meie unistused on nagu need pisikesed valged tàpikesed - pisikesed mootorpaadid kiiresti làbi sinise avaruse liikumas, vahel ilmudes ei-tea-kust. Pead neile peale hyppama ja roolist haarama enne, kui nad silmapiiri taha kaovad ;)

Lennukist vàljas, kohvris kàes, autoga Dani kodu poole. Kòht tàis ja magama. Keset pàeva! Magasin 4 tundi...olin nii meeletult vàsinud. La pennichella  - siinses murdes "pàevauinak" on midagi, mida ma ainult siin teha suudan. Vaatame, kas ka tànasesse òòsse und jagus ;)

Tavaliselt làheb mul siin lòunas juhe kokku 5 pàevaga. See on minu meelte piir. Seekord olen mòttes ette valmistunud. Ja kaasas on head lugemist ja lòpetamist ootavad kàsitòòd. Kas 5 pàeva piir on muutumatu vòi saab seda veidi nihutada? Nàis-nàis :) Homseni!  

PS: Mulle meeldub tohutult etymoloogia  - sònade pàritolu. (Ylikoolist kylge jàànud kiiks).

 SILMAPIIR, inglise keeles horizon, soome keeles (horisontti), taivaanranta, nàkòpiiri. Vaatan alati ka soomekeelset sòna, sest soomekeelsed sònad on nii ilusad ja kònekad ning annavad  aimu, kuidas on ugri-mugrid maailma mòtestanud.

Etymology. The word horizon derives from the Greek ὁρίζων κύκλος (horízōn kýklos) 'separating circle', where ὁρίζων is from the verb ὁρίζω (horízō) 'to divide, to separate', which in turn derives from ὅρος (hóros) 'boundary, landmark'.

Polnud vàhimatki kahtlust, et see tuleb kreeka keelest :):):) Ilus!

Rand

Rand – see on suvel Itaalias omaette institutsioon. Rannapuhkus pole siin mitte mingi rahulik varbad-vees-tsillimine, vaid ylimalt intensiivne ja aktiivne olemise viis. Rand on koht, kus kohtutakse sòpradega, syyakse, tehakse sporti, lòbutsetakse, tukutakse. Terve pàev. Selleks on tarvis meeletul hulgal atribuutikat – pàikesevarje, rannatoole, ràtikuid, igat sorti ujumiskostyyme, hòlste, mida ujukate peal kanda, palle, tuulelohesid, termoskotte, igas suuruses ja stiilis tàispuhutavaid ujumisjullasid, kreemi-kreemi-kreemi, jààtist, rannabaare, pàikesekybaraid jne jne jne. Ja mida rohkem sòpru-tuttavaid koos on, seda parem. Istutakse pàikesevarjude all, yhe silmaga vees sulistavaid lapsi valvates, syyakse, kuulatakse muusikat ja lobisetakse lòputult.

On olemas tasulised rannad ja tasuta rannad. Tasulises rannas saab endale rentida pàikesevarju kahe lamamistooliga, et siis sòna otsese mòttes paarikymne sentimeetri kaugusel asuva naabri varbaid vòi pealage vahtides mònusalt pikutada. On rannabaar ja restoran, vetelpààste ja meeletu jutuvada. Màngib hoogne muusika ja vees sulistavad inimesed saavad kaldal keksivate “pàevajuhtide” ettenàitamisel vees tantsida. Randa tullakse sageli suurte sòpruskondadena ja istutakse-lobisetakse-syyakse pàikeseloojanguni, vahepeal soojas vees ligunedes.

Tasuta rand on ilma igasuguse atribuutika ja meelelahutuseta. Tuleb kòik ise kaasa vòtta, alustades pàikesevarjust ja lòpetades toiduga. Kogu selle kraami kaasavedamine ja ylesseadmine on ysna kurnav tegevus. Aga pole vist tarvis tàpsustada, et meie eelistame tasuta randa. Ja mitte ainult sellepàrast, et see on tasuta, vaid ennekòike sellepàrast, et seal on veidikenegi rohkem ruumi ja privaatsust (kuigi minu meelest on ka need rannad ylerahvastatud).

Kòikide nende siresààrsete ja pruuniks pòlenud itaallannade kòrval tunnen ma end tòeliselt alavààrsena. Ma olen vormist vàljas ja valge. Olen nagu mingi pehme vòdisev “panna cotta”JJJ. Aga seekord otsustan, et ma ei lase end sellest hàirida ning laulan endamisi: “I believe in miracles, where’re you from you sexy thing…”JJJ Ja yllataval kombel mòjub!:) Tunne on hea ja enesehinnang tòuseb.

Rannapuhkus kòlab toredaltJ Aga vàikeste lastega on sòna “puhkus” siin mòistagi yleliigne. Eest jooksvate laste kreemitamine, rannajullade tàispuhumine, peast lendavate mytside tagasi pàhe sàttimine, laste veest vàlja meelitamine, liivaormide-àmbrite-kyhvlite-totsikute lahti-kokku pakkimine ja transportimine, pàrast randa laste ja rannariiete pesemine, ràtikute kuivama riputamine. Ja see tohutu liivakogus, mida iga pàev autost ja rannakottidest vàlja tuleb kyhveldada…J Iga pàev. Iga. Pàev. Pàrast 3 nàdalat sellist intensiivset “puhkust” ootan juba tegelikult Luxi naasmist ja loen suurest vàsimusest pàevi. Aga siis vaatan oma pisikesi tornaadosid rannal jooksmas ja vees sulistamas, silmad suurest ònnest ja mònust sàramas ja mòtlen, et elu on ikka ilus J Igal pool. Vàsimusest hoolimata.

Gurmee paradiis

Oleme nyydseks olnud siin pea 2 nàdalat. Meie yyrisuvila (meie merekodu, nagu Franco ytleb) asub rannast 5-minutise jalutuskàigu kaugusel, pisikeses suvituskylas nimega San Gennaro. See on veidi rààmas, aga mulle nyydseks juba pàris armsaks saanud paik. Paljud nàod on eelmistest suvedest tuttavad. See on lihtsa gurmee-paradiis (nagu absoluutselt iga Lòuna-Itaalia kyla, kus hea ja vàrske toit on inimòigus). Igal hommikul, pàikesetòusul vòib otse rannas osta olematute hindadega tomateid, kurke, ube, paprikaid, sidruneid, sibulaid, arbuuse, meloneid, aprikoose jne. Yhel hommikul ostsin pool kilo tomateid, neli suurt virsikut ja pool kilo pirne – 2 eurot ja 50 senti J Arbuusi kilo (0-kilomeeter) on 30 senti. Siinsamas asub ka pisike kalapood, saia-pood ja pizzeria ning pisike selvekauplus, kus myyakse kòike alates vàlgumihkliktest ja pàikesekreemist lòpetades lihalòikude ja juustukeradega. Seal seisavad riiulil kòrvuti rannamànguasjad ja kyynlad, kypsised ja lahustuv kohv, juuksekummid ja pastakad, kreemid ja pesunòòrid. Armastan sellised pisikesi poode! Tàpselt selline on ka nàiteks Keilas “meie pood” ehk Jòe tànava pood, kus on sellistele poodidele omane lòhn ning kust vòib osta rotimyrki ja shokolaadi, aiakyynldaid ja odavat konjakitJ See on nàhtus omaette ja siiralt loodan, et need poed kestavad edasi!

Peale poodide varustavad meid toiduga ka lahked naabrid ja sòbrad. Meie vastas, yle tànava suvitab pisike vanamehike nimega Felice (tòlkes ònnelikJ), kes juba kaks hommikut on oma aiamaalt tassinud meile tomateid, pommusid ja paprikaid. Ega mul eriti aega syya teha pole, aga see-eest teevad seda Dani ema ja tàdi, kes toovad meile kandikute ja ahjuvormide viisi igasugu hòrgutisi. Tunnen end siin kòògis saamatuna, sest ma pole vòtnud omaks siinsele rahvale omast kòògikultuuri (lòunaks ja òhtuks alati enne primo ehk pasta ning siis secondo ehk liha vòi kala). Pealegi ei ole mul laste kreemitamise ja pesemise ja magama panemise kòrvalt yldse aega mingeid sòòminguid planeerida. Las ta siis olla sel aastal veel nii! Lasen end poputada ja lasen lahti oma pisikesest perfektsionimist, et pean kòike ise jòudma. Mul on puhkus! J

Nyyd on meie toitmise enda missiooniks vòtnud ka Felice naine Miranda. Yleeile saime maiustada nende tytre 50.juubeli tordiga ja tàna saime lòunaks ylimaitsvaid tàidetud pommusid. Meie “oh mis te nyyd, poleks vaja olnud” peale naeratab ta siiralt: “Tegime lihtsalt suurema portsu, siis jagub J”.

Yks suur pluss “Armastan Itaaliat” lahtrisse J

15.juuli. Asume varavalges teele. 2 suurt ja 2 vàikest kohvrit. 2 unist last. 2 unist tàiskasvanut. Keilas tòuseb pàike, kui meie tuttava taksojuhiga lennujaama poole teele asume. Ilus vaikne sydasuvine hommik. Hing on hell, aga seekord veidi teistmoodi.
Esimene ots- Tallinn Mynchen. Maandume Mynchenis ning vòtame rahulikult - Dani kinnitab, et aega on vàhemalt tund. Olen kogu reisi planeerimise tàielikult temale usaldanud, sest ta on alati ylitàpne ja ylihoolas ja kaalub igat pisiajsa sada korda. (isegi liiga). Joome yhes kohvikus mahla, lapsed jooksevad nati ja siis suundume siiski varakult oma vàravasse. Aga meie lendu ei ole enam ekraanidel. Danis tekib kerge paanika - me vist jàime maha!!! Oot-oot, mismoodi, nàita pileteid. Ja nii ongi - lennujinfo ytleb, et Tallin-Myncheni lend maandub 8.25 ja Mynchen-Bari stardib juba 9.15. Mis mòttes, Daniele???
Dani on sakslaste ja Luftahansa peale maruvihane - kuidas nad sain mulle myya pileti nii lyhikese ymberistumisega???!
Mina aga arvan tàiesti objektiivselt, et eks ikka see ole meie viga ka - oleksime pidanud ju teadma, et aega ymberistumiseks napib. Dani sònul arvas ta, et màngus on ka mingi ajavahe ja et 9.15 tàhendab tegelikult 10.15...Mnjah. Nyyd pole enam midagi teha. Lennuk on Bari poole ilma meieta teel ja meil tuleb vaadata, kuidas edasi.  Pàrast kirglikku vaidlust Lufthansa tòòtajatega, kaupleb Dani meid Napoli lennule (alternatiiv oleks olla 2 pàeva Mynchenis, uue Bari lennu ootel)-
Lufthansa tàdi naeratab: nagunii olete ju puhkusel, kuhu teil kiiret!) See mòjub Danile kui punane ràtik hàrjale. Mina olen mures vàsinud laste pàrast ja natuke kriibib hinge ka jalka finaal, mida ma ilmselt ei nàe...) Seni kuni Dani tàdiga vaidleb, pyyan mina ohjeldada lapsi, kes turvalintide alt jultunult làbi jooksevad ja kòike ettejuhtuvat nàpivad.  Tuuli keeldub màhet vahetamast. Tema ymber heljub kakahais :) Viimases hàdas kasutan karmi, aga alati mòjuvat àhvardust: kui sa màhet ei vaheta,
siis pead kahjuks vist siia jààma...mòtlen alati, kas see ka lastele mingi trauma jàtab...aga mis teha, ka vàsinud emal on piirid, eriti lennujaamas, kui ei tea, mis meist edasi saab.
Selgub, et poole tunni pàrast stardib Napoli lend. Tormame vàravasse. Seekord ònnestub :)
Maandume làmbes Napoli hommikus. Ohk on nii paks ja palav, et lòika vòi noaga. Sulavòi ahjusoojal saial:) On tòeline ime, et ka meie kohvrid on meiega kaasa jòudnud. (Saksa tàpsus:)
Dani teeb ettepaneku, et ma jààgu laste ja pagasiga lennujaama ootama, seni kuni tema làheb uurima, kas saame rentida mònda autot, millega edasi Barisse sòia. 270 km. Keeldun kategooriliselt - yksi kahe ylevàsimusest ulaka vàikse kraagega rahvast tàis lennujaamas, kus pole yhtegi rahulikku nurgakest - ei, aitàh!  Peatume yhes baaris, et kàhku lastele paar pizzalòiku suhu pista. Ja seal kòlab esimene tyypiline kysimus, mida ma tavaliselt Itaalias kuulen: (Franco kohta) Oi kui armas!Tydruk, jah? Loogika on alati see, et kui blond ja sinised silmad, siis on tydruk. Ok.
Niisiis, nòustun lòpuks parema lahenduse puudumisel lastega hetke ootama. Dani lahkub ja tuleb hetke pàrast tagasi sòbraliku taksojuhi Gabrielega. Algul palume end làhimasse autolaenutusse viia. Seal on pikk jàrjekord. Aga hotelli? Veedaksime òò hotellis ja prooviksime hommikul rongile saada. Selle mòtte aga summutan ma eos, sest mul ei ole vàhimatki tahtmist loksuda kohvrite ja lastega palavas rongis. Ja mitte niisama rongis - rongis Lòuna-Itaalias!
Kuule, Gabriele, àkki viid meid ise kohale, kohe praegu? Pàrast pikka tingimist lepime hinnas kokku ja hakkame sòitma. Daniele on nimelt kindel, et saame Lufthansalt  kena summa hyvitist, mis katab ka ylikalli taksosòidu. Ma olen stoiliselt rahulik- peaasi, et saaksime kuidagi lòpuks kohale ja et lapsed vastu peaksid.  2 tundi làheb kiiresti. Lapsed magavad terve tee ja mina ise ka vist tukastan veidikeseks. Bari lennujaamas ootab meid meie oma auto, mille Daniele paar nàdalat varem Itaalias olles sinna jàttis. Saan autos telefonist ka jalka finaali vaadata!

Niisiis: Tere, Itaalia! Ma yhtaegu armastan ja vihkan sind. Pyyan seekor olla ylimalt salliv ja zen. Nàis-nàis, kas ònnestub :)

Meie

Minu pisiked Eesti killukesed siin Kesk-Euroopas. Parim kingitus Eestile tema tàhtsal juubelil:

Kuulasime eile lastega Oleva Ehala muusikat filmist "Nukitsamees". Esimest korda. Lapsed polnud varem Ehala laule kuulnud, vòi vàhemalt tàhelepanelikult kuulanud. Ei tea, kas Franco tundis minu hinges helisevat igatsust, aga igatahes muutus ta korraga vàga mòtlikuks ja natuke nukraks. Me ei rààkinud. Vaikselt ronis ta mu sylle ja kallistas mind. Tòepoolest tundub, et Ehala muusikas on mingi tugev salapàrane kood, mis mòjub teatud hingelaadiga tegelastele :) Mòne aja pàrast ostustas vàike Franco,  et seda tunnet saab liiga palju ja vahetas CD-màngijas plaadi. Ega minagi saa Ehalat vàga palju jàrjest kuulata - tunnete karikas saab heas mòttes mòneks ajaks tàis. Ta oli tàiesti ise teiste plaatide seast yles leidnud plaadi Eesti loodushààltega (sest plaadi kaanele olid jooniststud kalad :), mutukasumin ja kào kukkumine yhel ilusal suvehommikul Vòrumaal Muike jàrve ààres. Jàllegi polnud ta seda varem kuulanud. Vàikemees oli lummatud: Mamma, Francole meeldib! Ja ta kuulas ja kuulas ja tuba tàitis ròòmus varasuvine rahu :) Kàgu kukkus, mutukad sumisesid ja meie olime seal jàrve ààres. Ja nii ilus on teada, et minu pisikeste Eesti killukeste hinges ja veres voolab see salapàrane kutse - mutukasumin ja kào kukkumine ilusas metsavaikuses:) Olin olnud vàga mures, kas ikka suudan seda edasi anda. Aga tundub, et selle eest on juba hoolitsetud:)

Oleme selgelt kòik osa sellest maagilisest maastikust ja tunnetusest, mida kirjeldab Mikita oma kirjutistes. Lòpuks ometi on keegi mulle lahti seletanud  minu koduigatsuse. Kui Mikita lainele juba saada, siis sealt maha saada on pea vòimatu - korraga avaneb maailm, millest sa koguaeg teadnud oled, ent mida sa kirjeldada pole osanud ja àratundmisròòm on tohtutult suur!

Ma usun, et eestlastel on tohutult tugev hòimutunne.
Ma usun, et Eesti ongi see maa, kus elavad haldjad - just metsajàrvede ààres ja kooreùraski nositud kuuselaantes :) Uskuge, see on maagiline maa!

Minu hòimule, elagu Eesti!

:)