Mugavustsoonist vàljas

 Mul on Lòuna-Itaaliaga omapàrane armastan-pòlgan ("vihkan" oleks liiga tugev sòna) suhe. Temast eemal olles igatsen Vahemerd, viigimarju ja kylapidusid. Kui olen aga kohale jòudnud, teeb mind jòuetuks tolm ja tànavatel-teedel vedelev prygi, niiske leitsak, pidev suhtlemine ning teistsugune eluviis. Yhesònaga - kultuurishokk, kuigi peaksin olema juba kyllalt kogenud ja karastunud. Aga ei - ikkagi niidab Apuulia mu iga jumala kord jalust maha. Esimene nàdal olen kui puuga pàhe saanud. Kòik mu meeled on ylestimuleeritud ning hinges vòtab maad sallimatus (òudne!) - miks nad nii teevad? Kas nad pole kuulnud, et x, y,z...See on see 5 pàeva piir, mida yhes postituses mainisin. Olen valmis esimese lennuga Eesti jahedusse ja vaikusesse naasma. Isegi mossitan veidi...Jah, ma tean, et see on tobe. Aga see on mingi minust tugevam jòud. Kui olen paar pàeva nina norus jorutanud ning siinsed sòbrad ja sugulased on mu delikaatselt ja vàga heasoovlikult rahule jàtnud, toimub murrang :) Enam ei hòlju mu tunded selle paiga kohal, suutmata sellesse sulanduda, vaid ma kuidagi vajun selle pildi sisse, saan osaks sellest. Ja nii tundub kòik, mis enne tyytu ja tobe nàis, tàitsa talutav ja palju asju isegi nauditavad. Ei tea, kas see on òpitud ellujààmismehhanism vòi ongi nii, et tòeline armastus ja ilu ilmutab end alles siis, kui oled end mudast vàlja vinnanud, mugavustsoonist vàlja astunud ja vaatad maailma jàlle imestuse ja imetlusega. Nii juhtus minuga eile, pàrast mitmepàevast norutamist.

 Kàisime òhtul Brindisis, pisikeses sadamalinnas, kust saab praamiga otse Kreekasse (nagu Tallinnast Soome :), jalutasime sadamas ning kòrgete palmipuudega ààristatud alleel, sòime heade sòpradega òhtust ning jàrjekordset maailma parimat jààtist. Teel koju keerasime pòldude vahele, jàtsime auto seisma, kustutasime tuled ja vaatasime tàhti - seekord nàgime ikka òige mitut;) Ja elu on jàlle ilus. Mul tuleb leppida, et mugavustsoonist làbi sumpamine vòtab mul siin alati nàdalakese. Aga see sumpamine on vaeva vààrt ;)