Rààmas ilu

 Mòni pàev tagasi kàisin varahommikusel jalutuskàigul ja pyydsin pildile rààmas ilu. Just selliste sònadega iseloomustaksin paljusid Salento vàikelinnu (ja eriti meie San Pietro Vernoticot). Kòikjal vohab nàotu kaasaegne arhitektuur, yksteise kylge ehitatud kurvalt kòssitavad betoonkastid, vàhe rohelust, praht tànavatel. Ja siis, keset seda tolmu tòstad pilgu ning nàed selliseid iludusi:

Kas pole vaimustav?

Enamus neist majadest on hooletusse jàetud- seintelt koorub vàrv, imelised fassadikaunistused vaatavad nukralt alla tànavale, oodates kedagi, kes neid korda teeks vòi vàhemalt màrkakski. Ja selline pilt kordub linnast linna. Kui kòik need majad uuesti vàrvida ning kasutusele vòtta (sest paljud neist seisavad tyhjana), oleks linnadel hoopis teine ilme!

See siin on yks San Pietro paljudest kirikutest. Kòige tàhtsam, peavàljakul.

Mònus oli jalutada hommikuvàrskuses ja -vaikuses mòòda libedaks kulunud vanu tànavakive. Ekselda sihitult, otsides unustatud iludusi :) Seda unustatud ilu on meie ymber rohkem kui mei arvata oskame! Tuleb osata vaadata ;)

:)